Koolikiusamise uus tase (5)

Loen Postimehest juhtumist, mille põhjal võiks öelda, et koolikiusamine on saavutamas uut “kvaliteeti” (“Koolivägivald: õpilased mõnitavad õpetajat”, Postimees 29.01 – toim). Nüüd ei kardeta isegi meesõpetajaid. Aga miks kartagi seaduse kaitseta koolipapat?!

On ikka huvitav elu meil küll ja järjest huvitavamaks see ilmselt läheb. Pean silmas sündmust, mis juhtus äsja Tõstamaa koolis.

Postimehe andmetel uurib politsei, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Miks õpetaja ise politsei poole ei pöördunud? Seadusesilm ütleb, et reageerima peab vastavalt teo iseloomule ja raskusele, märkuse tegemisest kuni kriminaalasjani välja!

Pättide juurde laulma?

Räägin loo, milles ma ise hulk aastaid tagasi osaline olin. Töötasin tol ajal Ugala teatris.

Ühel päeval helistati mulle Viljandi lähistelt Puiatu eriinternaatkoolist ja paluti mind sinna poistele esinema. Helistajaks oli keegi daam, kes tegeles seal kultuuriküsimustega. See oli küll kõne, mida ma kõige vähem oleksin oodanud.

“Sinna?! Pättide juurde laulma ja juttu ajama?! Ei tule kõne allagi!” mõtlesin ma ega suutnud samas kuidagi helistaja survele vastu seista.

“Hästi, ma tulen, aga ainult pooleks tunniks,” tegin ma järeleandmise, millega helistaja kohe ka nõustus.

Hirm ebaõnnestumise ees muutus suuremaks iga päevaga, mida lähemale see neetud päev tuli. Kujutasin vaimusilmas ette, milliste nõmedate kommentaaridega poisid minu esinemise üle külvavad, aga taganeda polnud mul enam kusagile.
Südamevärinaga astusin suurde saali, kuhu poisid olid kokku aetud. Saalis ei paistnud ainsatki vaba kohta olevat. Ruum sumises kurjakuulutavalt.

Nüüd rääkisin ma neile oma lapsepõlvest, kus ei puudunud ka lood, mis mind nendega n-ö ühte patta pani. See teadmine mõjus poistele hästi. Tundusin neile arvatavasti oma poisina!

Ühtäkki tajusin, et saalis valitseb haudvaikus, mille küll aegajalt katkestas mõni naljakas lugu elust enesest. Mõtlik vaikus saabus taas laulude peale. Aeg lendas nii kiirelt, et poolest tunnist oli märkamatult saanud kaks ja pool tundi.

Ja nüüd kõige olulisem. Juhtus midagi sellist, mis mind ennast rivist välja lõi. Nägin saalis ühte üles tõstetud kätt, poissi, kes ilmselt tahtis minult midagi küsida.

“Palun, küsi!”

Luuletused kodust ja perest

Poiss tõusis, tuli minu juurde ning sosistas mulle kõrva: “Kas ma võiksin ühe oma luuletuse lugeda?”

“Muidugi mõista, tee seda!”

Täielik vaikus. Ei ainsatki naerupahvakat, mida nüüd võis eeldada. Siis tuli teine ja kolmaski etleja oma sahtlisse kirjutatud luuletustega.

Õhk oli paks mõtetest, mida see saalitäis mehehakatisi tekitas. Neid mõtteid võis lugeda. Nagu raamatut.

Kõige tähelepanuväärsemaks nähtuseks asja juures oli see, et kõik need luuletused rääkisid kodust, perest, emast ja isast.

Ühesõnaga armastusest ja selle puudumisest.

Nüüd oli mul endal juba raske seal pikemalt viibida. Emotsioon oli laes!

Lahkudes kuulsin aplausi alles koridoris. Kui ärasõiduks autosse istusin, märkasin akendel lapsi, kes lehvitasid mulle, kuni olin nende vaateväljast kadunud.Nüüd oli mul, mille üle mõelda.

Kas need tänased “kangelased”, kellest leht kirjutab, on teisest puust noored? Ei usu! Vist ei ole raske arvata, millest neil puudus on! Meie aga räägime asja uurimisest, karistusmääradest kuni kriminaalsüüdistusteni välja ega taha tunnistada riigi tegemata tööd.

Ütlen täie veendumusega, et politsei ülesanne pole lapsi kasvatada. Need aga, kes on selleks kutsutud ja seatud, need vaikivad.

Me tunneme sellistel puhkudel, nagu Postimehes kirjutatud loo puhul, taltsutamatut viha. Soovime vaid rangeid karistusi ega märka, kus peituvad laste kasvatamise tegelikud hoovad, mis viiksid eesmärgini.

Väino Uibo
teatri- ja kirjamees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 673 korda, sh täna 1)