Suur maa, suured asjad: Saarlase kõne (1)

Eestis käib juba mitu nädalat üks sõna otseses mõttes juurteni ulatuv avalik arutelu, mille tõmbas käima koondteose “Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” ilmumine. On igati sümpaatne, kui teadlased leiavad aega ja võimalust oma hinnanguid ka ajaloohuviliste laiemale ringile tutvustada, nagu seda äsja tegi oma artiklis Marika Mägi (PM, 26.01). Eeloleval teisipäeval peetakse Tallinnas Eesti ajaloomuuseumis maha üks suurem arutelupäev, kus kõnelemas kõik “Eesti ajalugu II” tegijad eesotsas koostaja Anti Selartiga. Kel aega, huvi ja võimalust, minge kuulama!

Mina ei ole ajaloolane, mistap pole mul mingit mõtet hakata siinkohal analüüsima, kas 12.-13. sajandil juhtunut võiks nimetada eestlaste muistseks vabadusvõitluseks ja kas meil üleüldisesse Euroopa ristisõdade konteksti asetatuna on põhjust sündmusi oma rahvuse või rahvusliku sõltumatuse seisukohalt vaadata. Küll aga möönan, et ajalookäsitluste muutumine ajas on igati loomulik. Küsimus pole ju teatud ideoloogilisest taagast vabanemises, mis meie puhul kindlasti oma rolli mängib, vaid arheoloogia arengus, arhiivileidudes jne.

Kuid ükskõik, millist sidet me omame rahva(ste)ga, kes 800 aastat tagasi siinmail elas(id) – saarlased olid saarlased. Kas nad ütlesid ö-tähte ja kas me nende jutust ülepea tänapäeval aru saaks, on iseasi. Saareline eripära toimis toonaseski kontekstis vaieldamatult ning seda ei muuda mistahes uued andmed või vaatenurgad.

Geograafiline paratamatus mõjutab tugevasti argielu ning sedakaudu ka üldisemalt kultuuri ja mõtteviisi. Olen mandril elatud aastate jooksul kuulnud korduvalt inimesi ütlevat, et saartelt pärit inimesed on kuidagi… teistsugused. Kõige ehedamalt kogevad ja tunnetavad seda “teistsugusust” mandriinimesed, keda perekond või töö viib saarele elama. See ei ole tulijale tihtipeale kerge, ja küsimus ei ole ainult uue kohaga harjumises, vaid milleski palju sügavamas.

Ja siinkohal põikame tõeliselt suurde poliitikasse ehk “mis neil brittidel ometi viga on”. Ühendkuningriigi konservatiivist peaminister David Cameron pidas kõne, mille järelkaja ei näita vaibumise märke. Ta rääkis “tänasest Britanniast”, mis on olnud “alati iseseisev, aga ka avatud”, et tema, Cameron, ei ole isolatsionist, kes tahaks eemalduda maailmast. “Ma tahan mitte lihtsalt paremat tehingut Britanniale. Ma tahan paremat tehingut ka Euroopale,” ütles ta, põhjendades plaanitavat referendumit saareriigi osalusest föderaliseeruvas Euroopa Liidus.

Minu kõrvadele ja silmadele (katkendeid sellest on trükitud ajalehtedes, kõne ise on veebist leitav) oli see esmajoones saarlase kõne. Ma arvan, et ei kao need inglased, šotlased ega uelslased EList kuhugi, küll aga vajavad mõtted saareriigis settimist. Ja sellesse arutneeme korvellu andis Cameron omapoolse panuse.

Kolleeg Kalle Muuli meenutas oma lähiajaloorubriigis (PM 12.01), kuidas saarlased kehtestasid Nõukogude piiritsooni kadumise järel omaenda külaliskaardi. Üldises vabanemise kontekstis mõjus see mandrilt vaadates jaburalt, aga saarelt sugugi mitte. Ajalugu ilmselt on saarlastele peale sundinud teatud enesekesksuse, mis psühholoogilises plaanis tähendab tegelikult enesekaitset.

Ja pole vahet, kas saared on suured või väikesed. Iseseisvad riigid või riigi osad. Saared on… saared.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 297 korda, sh täna 1)