Kallemäe kooli probleemi ei tohi lahendada puudega laste arvelt (12)

Eelmisel nädalal kirjutas Kallemäe kooli direktor Kaire Kiil Saarte Hääles artikli (“Kallemäele kolimisest võidaksid mõlema maja lapsed”, SH 31.01), milles rääkis Kuressaares asuva toimetulekukooli likvideerimise kavast ja siinsete laste edaspidisest võimalikust õppimisest Kallemäel asuvas koolis. Optimistlikus toonis loos, mille avaldamise eelsel päeval toimus toimetulekukooli lastevanemate üsnagi sünge koosolek, kus kooli likvideerimiskavast neile esmakordselt räägiti, esines paraku faktivigu ja pooltõdesid ning seda minu arvates mitte laste kasuks.

Artikli ilmumisele eelnenud paaril koosolekul, kus seda teemat arutatud, on olnud üldiseks tõdemuseks, et olukord on keeruline ja häid lahendusi siin enam ei ole. Sellest, et lapsed kolimisest võidaksid, ei ole olnud sisuliselt juttugi – on ainult kaotus. Jääb vaid valida, kes selle kaotusekoorma enda kanda võtavad. Kas raske ja sügava puudega lapsed ja ka nende emad-isad? Või kannab selle koorma riik, kes on teinud läbimõtlemata ja priiskavaid investeeringuid?

Kuressaares hea ja efektiivne kool

Et lugejad teaksid, mis positsioonilt ma seda lugu kirjutan, siis olgu öeldud, et lisaks 12aastasele töökogemusele linna sotsiaal- ja haridusvaldkonna juhtimisel on ka minul laps, kes õpib toimetulekukoolis. Seetõttu olen lisaks tööle ka isikliku elu kaudu kursis, mida tähendab kasvatada puudega last.

Tänase probleemi Kallemäe kooliga võib lühidalt kokku võtta lausesse: koolil on kaks uut koolihoonet, Kallemäel ja Kuressaares, mida on üsna kulukas üleval pidada, sest laste arv nendes koolides väheneb, mistõttu kipub asi muutuma ebaefektiivseks. Selles ebaefektiivsuses peitubki üks võimalik kaotus, mis meid, täpsemalt riiki, ees ootab –rahaline kaotus. Selle kaotuse algmed ei ole aga linna toimetulekukoolis, nagu koolijuhataja Kaire Kiili loos mulje jäetakse, vaid Kallemäel asuvas väga suures koolihoones ja seal järsult kahanevas laste arvus.

Linna toimetulekukoolis õpib sel õppeaastal 22 õpilast, järgmisel õppeaastal on lapsi kooli minemas 20 (vähenemine ca 10%). Uus ja spetsiaalselt puuetega laste kooliks ehitatud üsnagi kompaktne hoone Suur-Põllu tänavas on ehitatud 24 lapsele ja asub päris heas asukohas. Koolil on teisel korrusel oma väike võimlemissaal, koolitoidu valmistamisega tegeleb kõrval asuv linna päevakeskuse köök, ujumas käiakse mõnesaja meetri kaugusel asuva haigla basseinis. Tänavu sügiseks rajatakse kooli kõrvale lastekodu puuetega lastele peremajad, kust kooli saabumiseks on vaja vaid üle hoovi (tänavale minemata) tulla.

Paremat olukorda lastele ja efektiivsemat kooli pidajale ehk riigile on raske ette kujutada. Usun, et Kuressaares asuva toimetulekukooli näol on tegu ka kõige kuluefektiivsema riikliku erikooliga Eestis, kusjuures toonitan veel kord, selles koolis on kõik vajalik lastele olemas.

Kallemäel asuvas koolis õpib praegu 36 õpilast, järgmisel õppeaastal 24 (vähenemine ca 33%). Ka selles koolihoones on kõik olemas, ütleks lausa, et “viimase peal” – õppeklassid, puidutöökoda, õppeköök, jõusaal, bassein, täismõõtmetes võimla, uhke aula, staadion, oma köök ja söökla, internaat jne – lastele, kellelt saatus on oma osa ära võtnud, peaksime meie andma kõik, mis sellele saatusele aitaks vastu seista.

Paraku on aga koolihoone planeeritud ja ehitatud 70 lapsele ja täna seega pooltühi. Kust võeti see optimistlik laste arv, on täna suur küsimärk… Toimetulekukooli vanemate möödunudnädalasel koosolekul oli kooli juhtkond sunnitud tunnistama, et projekteerijatele seda arvu ette andes ei ole linna kooli sulgemist silmas peetud, kuigi koosoleku alguses üritati vastupidist väita.

“Suuremad mahud (kooli üldpind on ca 3000 ruutmeetrit) ehitati lihtsalt teatud perspektiivitundega,” oli vastus vanemate küsimusele. See tunne ja omaaegne ehitusmahtude kooskõlastus haridusministeeriumi poolt on osutunud aga ekslikuks. Lisaks laste arvu objektiivsele vähenemisele, mis oli paraku ka mõned aastad tagasi teada, suunab peagi kehtima hakkav riiklik poliitika (mis minu meelest ei ole õige!) ühe osa lihtsustatud õppekava järgi õppivatest lastest tavakoolidesse. Sellest võib lugeda nii haridusministeeriumi kodulehelt kui ka Kaire Kiili artiklist. Selle tõttu jääb Kallemäel ja just Kallemäel õppivaid õpilasi veelgi vähemaks.

Kallemäe hoonele uus funktsioon?

Kokku planeeritakse haridusministeeriumi poolt tulevikus Saare maakonda riiklikke õppekohti vaid 30le intellektipuudega lapsele. Praegu on meil neid kohti linna toimetulekukoolis 24 ja Kallemäel 70 – kokku üle kolme korra rohkem. Sellises olukorras tuleks kellelgi tunnistada suurt planeerimisviga, mis on viinud ilusti väljendades üleinvesteerimiseni, mitte nii ilusti väljendades aga riigi raha raiskamiseni. Tõstkem neid laste arve kuidas tahes, mõistlikku täituvust see Kallemäel asuvale koolile ei anna ja rahaline kaotus rohkem kui pooltühja kooli käigushoidmisest on paratamatu.

Nüüd aga veel ühest olulisest aspektist, mida on rõhutatud ka riiklike erikoolide võrgu korrastamise kavades, mis on aga välja jäänud koolijuhataja artiklist – nimelt peaksid erikoolid asuma kohas, mis tagaks võimalikult lihtsa liikumise kooli ja kodu vahel. Kallemäe kooli asukoht seda ei toeta. Kooli paiknedes kohas, kus inim-asustus on väga väike, on pea kõik õpilased sunnitud kooli jõudmiseks läbima pikki vahemaid. Väga paljude maapiirkondade, näiteks Kärla ja Lümanda, lapsed on sunnitud kodust terveks nädalaks eemale jääma, sest kui nad isegi suudaksid taluda pikka bussisõitu koos
ootamise ning ümberistumisega Kuressaares, siis sobimatute bussigraafikute tõttu nad hommikul õigeks ajaks kooli ei jõuaks. Lisaks sellele, et maakonnakeskuses paiknev erikool oleks inimlikult õigem ning suurem osa lapsi saaks iga päev koju oma vanemate juurde, oleks see otstarbekam ka rahaliselt. Kulutused internaadile väheneksid.

Kirjeldatud logistikaprobleemist lähtuvalt tekib ka teine küsimus. Mis kaalutlustel ja kelle huvides ehitati sisuliselt vana Kallemäe kooli müüridele ja selle külge mitmekordset ehitusmahtu lisades uus kool kohta, kuhu laste kohalejõudmine on nii raske? See, et suur hulk lapsi peab kooli sellise asukoha tõttu igaks koolinädalaks oma kodu maha jätma, oli ka teada juba aastaid. Kas oli see pime soov lihtsalt säilitada ühe kooli järjepidevus?

Mure ümbruskaudse kogukonna liikmete pärast, kellest paljudele on kool tööandjaks ja lisaks ka kvaliteetkeskkonnaks vabal ajal? Oli see tegeliku elu mittemärkamine mingitel põhjustel? Nendele küsimustele praegu vastuste otsimine ei muuda ehitatut. Seni aga, kuni need küsimused on vastamata, ei ole Kallemäe teistkordsel päästmisoperatsioonil moraalset õigustust.

Vaja on lauale panna kõik variandid, mis probleemolukorrast “palju maju, vähe lapsi” välja tulla aitaks. Kindlasti on ühe variandina vaja kaalumisele võtta ka Kallemäe kooli hoonele uue funktsiooni leidmine, mis suudaks selle ehitise täies mahus sisuga täita. Kutsuda laua taha kõikide asjaosaliste esindajad ja panna kirja kõik argumendid, mis ühe või teise variandi poolt ja vastu on. Ning siis leida lahendus, mis kaitseks eelkõige puuetega laste huve.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 715 korda, sh täna 1)