Üürnikuna omas majas – kui kaua võib?

Umbes selline tunne võib rahval pikapeale tekkida, kui käed jäävad lühikeseks, et oma elukorraldust riigis mõjutada. Eelmisel aastal sai selgeks, et eriti noorem põlvkond ei kavatsegi olukorraga leppida. Internetikogukond näitas oma võimu kevadel ACTA-vastaste protestidega, mille tulemusena jäi kabinetivaikuses sündinud leping toetuseta nii Eesti kui ka Euroopa Liidu parlamendis.

Järgnes Silver Meikari paljastus Reformierakonna hämaratest rahaasjadest ja demonstratsioonid loosungiga “Aitab valelikust poliitikast!”. See kõik näis peaministri parteile olevat nagu hane selga vesi.

Islandlaste eeskuju

Kahuripauguna kõmatas üle Eesti Tallinna Ülikooli endise rektori Rein Raua poliitilisele eliidile pandud emotsionaalne diagnoos, millele järgnes erinevaid põlvkondi ühendavate aktiivsete kodanike läkitus Harta12. Seda võimukandja suhtes äärmiselt kriitilist teksti asusid petitsioon.ee keskkonnas allkirjadega toetama tuhanded inimesed, nende hulgas ka käesoleva loo autor. Enne allkirja andmist pidin enda jaoks selgeks mõtlema, milles võiks olla väljapääs kujunenud olukorrast.

Harta12 pakkus selleks alternatiivse institutsiooni loomist, mis tundus olevat ohtlik tee – ei saa ju hakata põhiseaduslike institutsioonide kõrvale looma uusi paralleelstruktuure, vaid tuleb püüda olemasolevaid reformida. Me ei vaja mitte alternatiivset institutsiooni, vaid alternatiivset poliitilist protsessi olukorrale lahenduse leidmiseks. Olin kursis, et alles hiljuti olid islandlased panganduskriisi puhkedes silmitsi sarnase usalduskriisiga ja kasutasid probleemidele lahenduse leidmiseks crowdsourcing- ehk ühisloome meetodit. Miks mitte Eestis sama proovida?

Selleks ajaks, kui vabariigi president hartalased, poliitikud ja kodanikuühenduste esindajad novembri lõpus Kadriorgu Jääkeldrisse kokku kutsus, hakkasid eesseisva protsessi piirjooned juba kuju võtma. Jääkeldri ovaalse laua taga jõuti kokkuleppele, et kodanikele tuleb luua võimalus esitada ettepanekuid, kuidas võimuhoovad uuesti rahva kätte saada.
Sõelale jäid viimasel ajal kõige rohkem pingeid kütnud teemad – erakondade rahastamine, aus poliitiline konkurents, sundparteistamise vältimine, valimisreeglite uuendamine ja kodanike osalusvõimalused poliitikas valimiste vahelisel ajal. Kuna enamik eestlasi on agarad internetikasutajad, otsustati luua veebikeskkond, kuhu saab ettepanekuid esitada, neid kommenteerida ning oma poolt- või vastuhäält anda. Tavalise kirja teel saabunud ettepanekute sisestamise võttis enda peale presidendi egiidi all tegutsev Koostöökogu, kellele president tegi ülesandeks nn Jääkeldri protsessi tehnilise korraldamise.

Kuigi aeg uue internetiportaali tegemiseks oli äärmiselt lühike, said entusiastlikud IT-inimesed asjaga hakkama, neid aitas seejuures Islandi eeskuju. Jaanuari alguses läks meeldejääva nimega veebikeskkond www.rahvakogu.ee käiku ja praktiliselt kohe hakkas sinna laekuma ka ettepanekuid.

Üle 1500 ettepaneku

Kuna president lubas ühisloome tulemuse esitada riigikogule juba kevadel, ei olnud ettepanekute esitamiseks võimalik kavandada rohkem aega kui jaanuarikuu. Selle aja jooksul laekus rahvakogu veebilehele 1948 ettepanekut. Nagu arvata võib, on ettepanekud eriilmelised ja mõnikord lausa vastanduvad. Kuidas välja sõeluda need, mis väärivad riigikogule esitamist ja seaduseks saamist?

Selleks tuleb seni internetis kulgenud tegevusele anda tavapärane inimlik mõõde. Kõigepealt süstematiseeritakse kõik laekunud ettepanekud täpsemalt teemade järgi ja varustatakse mõju analüüsiga, s.t mida ettepaneku rakendamine head või halba võib kaasa tuua. Seda teevad vastavate valdkondadega kursis olevad eksperdid. Edasi on plaanis korraldada temaatilised aruteluseminarid, kus ettepanekute autorid ja eksperdid saavad ettepanekuid ühiselt vaagida ja asjalikumad nendest välja sõeluda. See töö peaks valmis saama hiljemalt märtsi keskpaigaks.

Lõplikuks otsustajaks, millised ettepanekud riigikogule esitada, on eeldatavalt aprillis toimuv esinduslik rahvakoosolek, kuhu juhuvaliku alusel kutsutakse kokku ligi 500 inimest. Nemad saavad oma laudadele eelnevas protsessis välja sõelutud terviklikud ettepanekud, mis võivad ka vastukäivad olla. Need inimesed rahva hulgast valivad lõplikult välja ettepanekud, mille president riigikogule üle annab.

Täna me ei tea, kes saarlastest sõidab rahvakogusse tähtsaid otsuseid langetama. Selleks aga, et ettepanek ootamatult ei tuleks, tasub end rahvakogu protsessiga kursis hoida. Omanik hoolib.

1. veebruar 2013

Liia Hänni
Rahvakogus osalev saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 673 korda, sh täna 1)