Jüri Ratas: on aeg viia majanduskasv kõigi Eesti inimesteni (3)

Eestit ja kogu Euroopat rängalt tabanud majanduskriisi haripunktist on möödas üle kolme aasta ning täna on Eesti majandus selgelt tõusuteel. Samas ei ole majanduskasv seni jõudnud kõigi Eesti inimesteni ja kiire hinnatõusu tagajärjel on paljude elukvaliteet hoopis langenud. Seetõttu on viimane aeg kriitilise pilguga üle vaadata mitmed kriisiaastatel poolelijäänud reformid ning ajutised kärped.

Kõige aktuaalsem on täna tulumaksuvaba miinimumi küsimus, mis pidi valitsuserakondade poolt 2007. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt tõusma 3 000 kroonini 2011. aastaks. Reaalselt ei ole ükski Andrus Ansipi juhitud valitsus maksuvaba tulu alates 2008. aastast tõstnud ja täna kehtiv määr on endiselt ainult 2 250 krooni ehk 144 eurot. Kuna viimane tõus toimus vägagi ammu, siis on täna kõik parlamendierakonnad nõus, et maksuvaba määr peab kerkima, aga summade ning ajakava osas puudub konkreetne kokkulepe.

Minu ettepanek on tõsta tulumaksuvaba miinimum järk-järgult alampalgani (täna 320 eurot) ning kokku leppida, et edaspidi tõusevad need alati koos ja ühepalju. Riigil pole kohane maksustada tulumaksuga inimesi, kelle sissetulek on niivõrd väike, et vaevu äraelamist võimaldab. Laadse selge süsteemi sisseviimisel kaob ära ka valimiskampaania raames üksteise võidu suurte lubaduste jagamine, millest hiljem niikuinii kinni pidada ei suudeta. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest alampalgani võidavad võrdselt nii kõik tööinimesed kui ka tulumaksu maksvad pensionärid.

Ühtlasi tuleb kindlasti taastada pensionide ja puuetega inimeste toetuste tasuta kojukanne, mis 2009. aastal lõpetati. Meie eesmärk on parandada eakate ja puuetega inimeste toimetulekut. Need inimesed peavad täna ette võtma kohati väga vaevarikka teekonna lähima pangaautomaadi juurde või maksma ausalt välja teenitud pensioni kojukande eest. Seetõttu esitas Riigikogu Keskerakonna fraktsioon jaanuarikuu lõpus ka sellesisulise eelnõu ning loodab kõigi parlamendierakondade toetusele.

Täna arutatakse aktiivselt haldusreformi vajalikkuse ja võimalike variantide üle, kuid jäetakse teadlikult rääkimata, et valitsuskoalitsioon ise raskendas kriisiaastatel ellu viidud kärbetega kõigi omavalitsuste olukorda. 2009. aasta teise lisaeelarvega vähendati üksikisiku makstavast tulumaksust kohalikele omavalitsustele laekuvat osa 11,93%lt 11,4%-le, mis tähendas sadade miljonite kroonide ära võtmist omavalitsuste eelarvetest. Kuigi kriis on möödas, ei ole taastatud kohalike omavalitsuste tulubaasi varasemale tasemele, rääkimata vahepealsel perioodil ära võetud summade kompenseerimisest.

Kohalik võim on inimesele kõige lähemal ja seetõttu on igasugune omavalitsuste õiguste ja rahaliste võimaluste piiramine ka kõige vahetumalt tunnetatav. Selle asemel, et mehaaniliselt linnasid ja valdasid liita, tuleb luua omavalitsussüsteem, mille üksused on edukad, finantsiliselt kindlustatud ning oma otsustes iseseisvad. Omavalitsuste tulubaasi taastamine on esimene samm selles suunas. Märksa suurema efekti annaks aga omavalitsustele laekuva tulumaksu muutmine kohalikuks maksuks. Riigikogu poolt tuleks seadusega paika panna antud maksu miinimum- ja maksimummäär, kuid selle täpse suuruse üle võiksid kõik omavalitsused oma võimalusi ja vajadusi arvesse võttes iseseisvalt otsustada.

Kahetsusväärsel kombel on ära unustatud ka 2007. aastal algatatud programm „Igale lapsele lasteaiakoht”, millega toetati kohalikke omavalitsusi uute lasteaedade rajamisel ja lasteaia õpetajatele väärilise palga maksmisel. Eesti negatiivse iibe valguses vägagi vajalik noori peresid toetav programm kehtis toona ainult ühe aasta ning selle järsk lõpetamine suurendas veelgi noorte inimeste ebakindlust oma pere loomise osas. Lasteaiakohtade puudus ei ole teatavasti kuskile kadunud ning seetõttu tuleb otsida võimalusi samalaadse, kuid jätkusuutlikuma projekti käivitamiseks.

Muidugi on riigi rahalised ressursid piiratud ja kõiki osapooli rahuldavate valikute tegemine keeruline. Seetõttu kordan oma varasemat üleskutset algatada tõsine maksupoliitiline debatt, et leida võimalusi riigieelarve tulude suurendamiseks. Näiteks ei ole ma kuulnud ega näinud tõsiseid argumente või analüüse astmelise tulumaksu ja klassikalise ettevõtete tulumaksu taastamise vastu. Väited stiilis „astmeline tulumaks karistab töökamaid inimesi“ on alusetu ja sisutühi hirmutamine. Astmeline tulumaks aitab suurendada solidaarsust, vähendada ühiskonna kihistumist ning on edu toonud nii Lääne-Euroopa riikidele kui ka Põhjamaadele, kellele me igati õigustatult sarnaneda soovime.

Kindlasti tuleb lõpetada tulumaksumäära langetamine, mis on aastaid suurendanud ebavõrdsust ühiskonnas ning aidanud kõrgema sissetulekuga inimesi märksa enam kui madalapalgalisi ja keskklassi. Kui Reformierakonna ja IRL-i soov täitub ning üksikisiku tulumaks langeb 2015. aastal 20%-ni, viib see riigieelarvest iga-aastaselt vähemalt 70 miljonit eurot. Märksa õiglasem oleks seda raha kasutada hoopis tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks või suunata kohalikele omavalitsustele lasteaiakohtade juurde loomiseks. 

Eelpool toodu on vaid osa teemadest, mis vajavad valitsuserakondade tõsist tähelepanu. Murekohti on Eestis aga hoopis palju rohkem. Meie ees seisvate probleemide lahendamiseks on vaja rohkem konstruktiivseid ja parteideüleseid arutelusid, kõigi osapooltega arvestavaid kompromisse ning vähem seni praktiseeritavat teerullipoliitikat. Loodan, et aktiivselt sõna võtma hakanud kodanikuorganisatsioonid ja rahvas tervikuna suudavad valitsusparteisid inimsõbralikumaks ning demokraatlikumaks muuta. Eesti Vabariigi tuleviku üle peavad otsustama kõik Eesti inimesed, mitte kahe erakonna kitsas tagatuba.

Jüri Ratas, Riigikogu aseesimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 244 korda, sh täna 1)