Mida teha kõrgharitud hädavarestega? (5)

Eesti Päevalehest alguse saanud artikliteseeria hädistest magistritest ajab hirmu nahka. Vabariigi aastapäeva lähenedes on sellele kurb mõelda, sest ajalehes sõna võtnud kõrgharitud noored, kes ei suuda endale tööd leida, ongi Eesti tulevik. Kõhe hakkab.

Kummaline, et inimene on aastaid ülikoolipinki nühkinud ja riigi raha kulutanud, aga kooliuksest väljudes pole tal ikka veel aimugi, kelleks saada tahab. Filosoofiat õppinud neiu suutis lehe jaoks kirja panna mõtteküpsuse poolest põhikooli lõpukirjandit meenutava õhkamise maailmaparandamise soovist, aga mida ta selle nimel praktilist teha saab, polnud tal õrna ettekujutustki. Järgmisena väljendas oma pahameelt klienditeenindajana leiba teeniv kirjandusteaduste magister. Kurtmisest koorus, et see on viimane töö maamunal, mida ta teha sooviks, sest palk ja kohtlemine jäävat allapoole arvestust, aga – midagi paremat ju ei leia.

Töötute noorte sõnavõttudest kumas häiriva niidina läbi ülbus. Justkui peaks kõrghariduse diplom enesestmõistetavalt kõik uksed avama. Kui uks ei avanegi, leiab noor, et teda on alatult petetud ja ühiskond on talle võlgu. Samal ajal toonitavad tööturuametnikud ja tööandjad, et noored tulevad mütsiga lööma – arusaam tööst ja tööeetikast puudub, aga palgasoov on kosmiline.

Netikommentaarides vohas “klassiviha” humanitaaride ja reaalaineid õppinute vahel. Esimesed olid teiste meelest vale valiku teinud ja seega ise oma hädades süüdi, teised esimeste meelest vaimupimedusega löödud ja ainult raha peal väljas. Minu meelest on sellise piiri vedamine mõttetu, sest pole ju sugugi nii, et kui pea matemaatikat ei võta, tuleb näljapajukil vireleda. Küsimus on ju selles, et suurel osal noortest pole ei enne ülikooli astumist ega ka pärast selle lõpetamist ettekujutust, mida nad teha tahavad. Neil on küll haridus, aga puudub kutsumus. Laialivalguv jutt maailma parandamisest ja õilsatest ideaalidest pole mitte enneolematu vaimusuuruse, vaid ebaküpsuse tunnus.

Kolleeg sporditoimetusest, Jaan Martinson kirjutas hädavares-kõrgharitutele vastuseks, et kohe pole mõtet rahale mõelda. Enne tuleb sihid seada ja nende poole järjekindlalt püüelda. Kui oled end üles töötanud, küllap siis tuleb ka raha. Mullegi tundub, et just enese ülestöötamisest, selle tähendusest ja tähtsusest ei tea värsked koolilõpetajad midagi.
Ootavad, nokk lahti, et keegi rammusa ussikesega kohale lendaks.

Mis on läinud viltu, et see nn kadunud põlvkond on ülepea võrsunud?

Alustasin ajakirjanduses samamoodi, nagu kirjeldas kolleeg Jaan Martinson – olles jõudnud arusaamisele, et just seda teha tahan, hakkasin toimetuste ustele koputama. Eesmärgiks mitte raha, vaid unistuste erialal jala ukse vahele saamine. Tuli ka raha, aga selleks kulus aastaid eneseteostust ja -tõestust. Algus oli ka minul raske, aga ei tohi alla anda.

Tahaksin pea peale pöörata veel ühe töötute noorte lugude sarjas esile toodud müüdi. Jah, on tõsi, et uusi karjäärivõimalusi leiab kõige paremini oma tutvusringkonna kaudu. Aga seegi ei teki iseenesest – vastav tutvusringkond tuleb samuti sihikindlalt luua. Tean omast käest, et kui eriala huvitab, pole see üldse raske. Kui noorel silmad säravad, leiab ta ka mentori, kes konarlikku algust siluda aitab. Tammsaaret parafraseerides: tee tööd ja näe vaeva, alles siis saad tööpakkumiste vahel valida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 352 korda, sh täna 1)