Suur maa, suured asjad: Mis kummitab me kultuuri?

Ma arvan, et see oli mu elu esimene “päris” teatriõhtu. Kingissepa kultuurimajas mängiti “Vana veski viirastusi”. Tüki sisu eriti ei mäleta, rohesilmseid viirastusi ja tontlikku veskit sünges lavasügavuses aga küll. Ajju jäi vapustav mälupilt, mis meenub miskipärast alati, kui kultuurielus miski kummitab…

Teater võib olla vägagi võimas ja mõistagi ei teki võimsus tühjalt kohalt. Selle taga on loojad: lavastaja, näitlejad, kunstnik, muusikaline kujundaja, rekvisiitor jne. Mida vägevamad tegijad, seda ägedamad isiksused.

Sageli on imestatud, miks käib teatrites justkui tsükliline elu. Kord ollakse parimas vormis ja kõnetatakse ühiskonda. Siis ühtäkki vahetatakse mitu kunstilist juhti järjest, trupp laguneb, miski ei näi õnnestuvat. Seda on tegelikult üsna lihtne seletada. Igal organisatsioonil on oma seesmised protsessid, väevõimuga ei püsi ükski kooslus. Ja teater… Teater on oma tegevusega avalikkuse ees üsna alasti.

Mõnikord satuvad teatrid silmitsi teistsuguste kriisidega – kui ootamatult tekivad majanduslikud raskused.
Tundub, et just midagi niisugust elab praegu läbi nuku- ja noorsooteater. Väliselt võiks nukuteatrit pidada vaat et üheks edukamaks Eesti teatriks. Viimaste aastate jooksul on lisaks tavarepertuaarile lavale toodud üliedukaid (ka kommertsiaalses mõttes) muusikale ja jõulutükke, avatud muuseum, käidud menukatel ringreisidel.

Ja ühtäkki laiutab direktor Meelis Pai käsi ja tunnistab võlgu. Ehkki, nagu ta märgib, ei saagi teatril kulud-tulud ühel ajal tulla, pole ometi võimalik, et loomingulisele kollektiivile ei saa palku välja maksta.

Filmiilmas käärib samuti. Riigikontroll on Eesti Filmi Sihtasutuses (EFSA) avastanud reeglite rikkumisi raha jaotamisel. Samal ajal on filmiinimesed pahased, et nende esindajaid EFSA järeltulija Eesti Filmi Instituudi nõukokku ei valitud.
Muuseas, avalikule pöördumisele, mis kultuuriministeeriumi otsust vastustab, on alla kirjutanud mitmed vimmamehed, kes seni on filmikunsti rahastamise osas vastastikku piike murdnud.

Filmi ja nukuteatri lugudes on mõndagi sarnast. Mõlemal juhul kahtlustatakse, et ministeerium surub otsustavatele kohtadele ustavaid jüngreid. Mõistagi paneb avalikkus selle kõik ühte patta kultuuriminister Rein Langi reljeefsete seisukohtadega, näiteks digiraamatutest ja raamatukogudest.

Ükski rahaline kuritarvitus ega korruptsioonimaiguline rahajaotus pole õigustatud. Kuid kultuurirahval on sageli nii, et loomingu seisukohalt olulisi asju tuleb teha nii-öelda omal riisikol. Tahab näiteks teatraal minna erialaseminarile Helsingisse – hangib raha ja loodab, et Kultuurkapital hiljem kompenseerib. Kuid kompensatsioon jääb venima ja tihti ei tule üldse. Ning kulu jääbki tööandja kanda, kes peab selle raha kuskilt leidma. Eesti kultuurielu kubiseb sarnastest näidetest.

Muidugi on rõõmustavaid algatusi, nagu Hooandja (www.hooandja.ee), kus avalikkus saab kultuuri toetada omapoolsete annetustega. Kuid esiteks ei lähe iga loovisik sel viisil raha küsima (ja oma “projekti” esitlema) ning teiseks on meie ühiskond ikkagi nii väike, et riigi toeta kultuur toime ei tule. Kultuur, haridus ja julgeolek peaksid olema need valdkonnad, mille arvelt Eesti säästa ei tohiks.

Kultuurivaldkonnas valitseb rahapuudus. Sellest sünnivadki skandaalid, kummitused.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 127 korda, sh täna 1)