Tants ümber elektrituru

Tants ümber elektrituruKui läinud aasta detsembris sai elektrihinnaga toimuvat vaid suuresti seapõrna pealt ennustada, siis jaanuariarved toovad pire selgust, milline see põnts rahakotile on või ei ole.

1. jaanuaril elektrituru avanedes seisis turul rivis senise harjumuspärase ühe müüja asemel pea kümmekond, kõik pakkumas täpselt sama kaupa sama hinnaga. “Lettide vahel” jalutades ja hinnasilte uurides võis küll leida mikroskoopilisi erinevusi pakendamises või kauplemise emotsionaalsuses, sisulist vahet seni aga küll ei näe. Täpselt ühesugune elektronide ühesuunaline, kohati ka kaootiline liikumine vanades traatides. Müüja valikul võib silmad kinni pigistada ja näpuga täitsa umbes osutada – lõpptulemus on vähemalt täna sama.

Ütleme siis nii, et turg on, aga kauplemist ennast pole. Kas see üritus end tulevikus hindade mõningasegi ohjeldamisega õigustab, näitab alles aeg.

Börsihind oli “kindlast” odavam

Turult koju jõudes ja püüdes aru saada, kui suureks see hinnatõus siis lõpuks ikkagi kujunes, ei piisa paljast detsembri- ja jaanuariarvete võrdlemisest. Elektriteenuse hind koosneb viiest komponendist: elektri enda hind, selle transpordikulud ehk võrgu/üldteenus, andam taastuvenergia tootmise toetamiseks ning aktsiis ja käibemaks riigi kümnisena. Rääkides elektri hinnatõusust kui sellisest, tuleb arvestada, et seni moodustas vool ise alla 1/3 teenuse lõppmaksumusest, lõviosa ehk üle 50% moodustasid hoopis võrgutasud. Väikseim osakaal oli lõivudel.

Muutunud pildi oma vaatevinklist saab, kui võrrelda tulemust võrdsete kilovattide juures vanade ja uute hindadega. Laias plaanis on üldistusi raskem teha, kuna hinnamuutused on väga erinevad, sõltuvalt sellest, mitmetariifset süsteemi varem kasutati ja milline uus pakett valiti.

Samuti mängib muudatustes suurt rolli tarbimise maht. Tavatarbimisega kodumajapidamises tundub elektri enda hinnatõus praegu jääma suurusjärku 50 pluss/miinus 10%, mitmetariifse ja suure tarbimisega peres võib kasv olla ka suurem.

Arvestades, et ca 7% tõusid ka võrgutasud, taastuvenergia hüvitis vähenes 10% ja aktsiis jäi samaks, peaks elektriteenuste hinna tõus ehk tegelikult rohkem väljakäidava raha hulk normaaloludes mahtuma vahemikku +15… 25%. Statistika väidetel oli jaanuaris nn keskmine kallinemine 23,6% ehk siis “jämedalt” on vool meile nüüdsest neljandiku võrra kallim.

Mingi vahekokkuvõtte võiks teha ka paketivalikute tulemustest Eesti Energia näitel. Mõneti oodatult ja teisalt ootamatult oli elekter vaba hinnaga ostjatele jaanuaris ca 10% odavam kui nn kindla paketi valijatele. Aasta keskmisena oleks tegemist ootuspärase tulemusega, aga kõige külmemal aastaajal küll mitte.

Tavapäraselt kipub suvine elekter talvisest märkimisväärselt odavam olema ja kui nii jätkub, siis on karta nende hinnakääride kärisemist veelgi, seda fikseeritud hinna eelistajate kahjuks.

Sedakorda sattusid sisuliselt samasse hinnaklassi kindla paketi valinud ja need, kes üldse esialgu valikut ei teinud. Viimased said voolu küll börsihinnaga ehk pire odavamalt, aga see vahe võeti neilt tagasi nn üldteenuse hinnatõusuga, millise liigutuse tagamaad ja tulevik on vaatamata ohtratele selgitustele praegu endiselt ebaselged.

Et nüüd sellest protsentide ja tariifide virvarrist kahe jalaga maa peale tagasi tulla, nendin, et väikese tarbimismahuga kodumajapidamistes on hetkel sõltuvalt paketist elektriteenuse hinnavahe 1–2 eurot kuus. Küll aga tasub jätkuvalt tähelepanelik olla suurematel elektrikasutajatel.

Puht huvi pärast võrdlesin hinnamuutust ka kodus, puhas börsipakett andis ainult elektri maksumuse kasvuks 42%, samas kui kokku kasvasid kulutused vooluga seonduvalt oluliselt vähem, 1/6 võrra ehk 16,5%. Samas õnnestus senise lodevuse kaotamisega kodus tarbimist vähendada pea ¼ võrra ehk kokkuvõttes kuivas elektriarve väiksemaks kui mullu. Ilmselt on ka säästurežiimil oma piir, aga ega muuga hinnatõusu vastu ka saa.

Horisont jätkuvalt hägune

Kui pilk tulevikku suunata, on horisont jätkuvalt hägune. Elektrimüüjad toonitavad, et ega asi sellega veel jää ja trend on meie ja Skandinaavia vooluhindade lõplikule ühtlustamisele ehk siis ülesmäge.

Samas tundub, et ega nad ise ka seda juttu päris ei usu – fikseeritud hinna tõusuprognoos on tänastes pakutavates lepingutes kolme aasta perspektiivis ainult 2%, mis maakeeles tähendab elektrimüüja hinnangut, et börsihinnad selle ajavahemiku vältel sisuliselt ei muutu.

Kuna pakettide vahetamine käib tänapäeval lups ja lups ning mingeid sanktsioone nende muudatustega ei kaasne, siis tundub, et praegu polegi tark kusagile tormata, vaid jälgida, mis ikkagi juhtuma hakkab.

Ainus praktiline nõuanne, mida siinkohal pakkuda oskaks, on prognoosinäitude asendamine faktilise tarbimise baasil arveldamisega. Käesolev talv on varasematest pehmem. Lisaks mõjutab hinnatõus meie tarbimist säästlikumas suunas, nendes oludes pole ette/ülemaksmised vist mitte kõige targem majandamisviis.

Elektri hinnatõus kandub paratamatult üle kogu majandusse, tingides eelkõige kaupade ja teenuste vältimatu hinnatõusu. Statistikute väitel moodustab elekter majandusettevõtete kogukuludest ca 1% ja selle raamesse võiksid eelseisvad muutused ka mahtuda. Samas on palju ettevõtmisi, kus energiakulude osakaal on oluliselt kõrgem ja hinnatõusud silmnähtavad.

Kokkuvõttes võib ühelt poolt aru saada elektri hinnatõusu paratamatusest, iseäranis arvestades siinmail juba elustiiliks kujunevate elektrihäirete hulka. Ilmselt on hulk aastaid luhta lastud ning vajalikud asendus- ja arendusinvesteeringud tegemata jäetud. Teisalt jäävad õhku küsimused, kas see turg sellisena hakkab ikka toimima võimalikul parimal viisil, nii et tarbijad lõpuks päris püksata ei jääks?

Praegu jääb olukorraga vaid leppida ja oodata, et turule tuleks vähemalt veel üks pakett, olgu ta nimeks “Superkindel” või mis iganes. Selline, mis sisaldaks garanteeritud ja kvaliteetset elektrienergiat, seda 24 tundi ööpäevas ja 365 päeval aastas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 302 korda, sh täna 1)