Ajakaja: Oskus näha inimest enda kõrval (3)

Me elame üksteise kõrval iga päev. Sageli aga oleme nii hõivatud, et vaevalt märkame üksteist, tervitamisest või hetkeks teise inimesse süvenemisest rääkimata. Jah, kui on tuttav, siis ikka teretame, aga ega suurt rohkemat ei luba, ei endale ega teisele. Võõrale ei vaata silmagi, muust kõnelemata.

Millegi pärast on kujunenud nii, et eestlase meelest pole sünnis ameerikalikku käekäigu järele pärimist järgida. Et pidada olema pealiskaudne ja tühi. Võibolla ongi, aga…

Kust alates on teise inimese, sinu kõrval elava-oleva inimese käekäigust huvitumine tühine sõnakõlks ja kust alates on see sisuline? Kust alates on hetkeks teisest inimesest huvitumine, talle silma vaatamine ja küsimine, kuidas läheb, pealiskaudne?

Ma ei tea. Isegi kui see huvitundmine paistab näiline või jah, nimetatagu seda ameerikalikuks, on see ikkagi teise inimese märkamine. Selles olukorras säilib kas või õhkõrn võimalus, et järgneb ka süvenemine. Kui sa üldse ligimest ei märka, isegi mitte formaalselt, kaob ju seegi võimalus.

Läinud nädalal kohtusin mitme noore inimesega. Kõik vanuses 17–25 eluaastat. Üks oli end tappa tahtes aknast alla hüpanud ja murdnud mõlemad jalad, teine oli söönud üleliia tablette, kolmas oli üles korjatud tänavalt lumehangest.

Mõned lapsed olid veel, igaüks oma loo ja saatusega. Lapsed, kelle vanemad on neist mööda vaadanud, lapsed, keda naabrid pole kunagi tegelikult märganud – kui, siis vaid märkuse tegemiseks või konstateerimiseks, et tänapäeva noored on hukas. Pole neid märganud ka nende õpetajad ega inimesed tänaval. Pole keegi küsinudki, kuidas neil läheb.

Ei küsinud minagi, kuni üks nendest lastest tuli, istus mu kõrvale ja küsis, kuidas minul läheb… Tema märkas, ta oskas näha enda kõrval olijat – kuna ta oli ise sellest, et teda märgataks, puudust tundnud.

Ei suutnud ma neid lapsi aidata, päästmisest rääkimata. Eks see nende päästmine pea kuidagi teisiti teoks saama. Aga mõtlema pani küll.

Miks me ei võiks veidi sagedamini vaadata kõrvale oma sihtidest ja teedest, tähtsatest toimetustest ja argirutust. Vaadata kõrvale ja näha, kes on meie kõrval. Ja huvituda, kuidas neil läheb. Vahel ehk natuke ka aidata. Kas või sellega, et kuulame ja huvitume, päriselt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 248 korda, sh täna 1)