Maret Maripuu: Ladina e-köök

Maret Maripuu„Ladina köögiks“ nimetas Oskar Luts apteeki ja oma apteekriaastaid kokapoisiaastateks tolles köögis. Neid aastaid meenutav mälestusraamat viib meid 1900. aastate algusesse.

Enam kui sajanditaguses lugudes hämmastab mitte see, mis muutunud on (kõik rohud segas pulbritest kohapeal kokku apteeker, tänapäeval tulevad ilusad tabletid tehastest), vaid see, et suhtlusvorm on jäänud samaks – hädaline saagu apteeki kas ise või leidku abiline, kes talle rohu ära toob. Sadadesse eurodesse ulatuvaid tehinguid võib teha arvutiga, aga peavalutabletile mine järgi kasvõi hobusega, sest bussid ju sageli enam ei käi.

Apteekide asutamispiirangud on viimasel ajal saanud palju leheruumi. Argumente on nii tänase olukorra säilimise poolt kui vastu. Täna tahaksin juhtida tähelepanu aga ühele sotsiaalministeeriumi seaduseelnõule, mis ka senise vaidluse uude valgusesse seab. Nimelt saaks tulevikus apteegi pidaja juurde täiendava võimaluse oma kliendiga suhtlemiseks läbi interneti ehk e-apteegi.

Muidugi on arusaadav, et ükski rohi ei ravi siis, kui vaadata tema pilti internetis – ta peab jõudma tableti või pulbrina haigestunud inimeseni. Käsimüügiravimiga on lihtne, aga retseptiravimiga tuleb läbi teha protsess – arst peab kirjutama välja vajaliku retsepti, see peab jõudma apteekrini ning rohi peab kuidagi koju saama. Ahela esimesed lülid on juba elektroonsed – retsept ei ole enam raskelt loetavalt kirjutatud paberitäht, teda ei pea enam kusagile viima jne – see kõik toimib läbi digiretseptikeskuse. Aga ahela lõpus on olukord veel segane – apteeker müüb digiretsepti alusel küll rohu, aga ise tuleb ikka kohale minna või saata keegi usaldusväärne isik ravimi järele.

Ravimid koju kätte

Täna on Eesti üle võtmas Euroopa Liidu direktiivi, mis kehtestab põhimõtte, et ravimit on täiesti normaalne osta kaugmüügist ja et selles teenuses tuleb tagada sama kvaliteet, mis on olemas n.ö. tavalistes apteekides. Ehk teiste sõnadega: kõik-nagu-praegu-miinus-jalavaev.

Ravimite kaugmüük ehk e-apteek teeb kõikide  inimeste elu lihtsamaks, kuid enim võidavad sellest maainimesed.  Ajal, kui nii mõnigi maa-apteek on uksed sulgenud on e-apteek see, mis asemele tuleb. Mitte päris nii, nagu oli, sest iga uus võimalus vajab harjumist. Oli ju digiretseptki omal ajal üks kahtlane asi, aga praegu ei kujuta oma elu selleta keegi ette. Tõsi, e-apteegis müüdava rohu hinnale lisandub postikulu, kuid see jääb kordades alla transpordikulule, mida nõuaks mõnes maapiirkonnas apteeki sõitmine. Vajaja ainsaks mureks. peale haiguse muidugi, jääb vaid ravimipakk vastu võtta. Seaduseelnõu ütleb ka seda, et kogu Eesti piires peab ravimid kohale toimetama kolme päeva jooksul ja ühesuguse hinnaga, s.t. olenemata sellest, kas elad Tallinnas või Ruhnus.

E-apteegis ei saa käia kohal ja rohuostmise kõrvale ka muud juttu ajada, meenutagem näiteks Lutsu kirjeldatud apteegihärra ja Tootsi vahelisi vestluseid. See aga ei tähenda, et apteekrilt enam nõu küsida ei saa. Seaduseelnõu näeb ette, et enne ravimi müümist peab apteeker kliendile ka ravimite asjus nõu andma, kas siis e-kirjaga või telefoni teel. Ma usun, et nii mitmedki tulevased e-apteegi teenusepakkujad mõtlevad selle peale, kuidas nõustamine e-müügi korral teha võimalikult mugavaks. Müüvad ju apteekridki heade rohtuda kõrval kõige enam usaldust, mis kliendi ikka ja jälle tagasi toob.

Maret Maripuu
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 275 korda, sh täna 1)