Erakondade valimiseelne “ärkamisaeg” on alanud! (1)

Paistab, et see pole enam naljaasi, mis meie poliitilisel maastikul toimub ja veel toimuma hakkab, sest valimised on ju ukse ees.

Erakondade “ärkamisaeg” on alanud! Kuidagi peab ju valijat jälle moosima hakkama, aga kuidas sa moosid, kui keegi ei taha sind enam tõsiselt võtta. Peale selle vanad võlad veel kaelas. Ükski poliitik ei julge enam avalikkuse ette tullagi.
Situatsioon on pehmelt öeldes kõhedust tekitav. Pole ainsatki erakonda, kellele võiksid südamerahuga oma hääle anda teadmisega, et see suudab kaitsta demokraatiat, seega – tõelist rahvavõimu! Uus, n-ö protestierakond jäi moodustamata, kuigi situatsioon oli selleks väga soodne.

Valed ja ülbus

Valitsuskoalitsioon pole suurtest “ämbritest” end heidutada lasknud. Valed, salgamised ja ülbus pole kusagile kadunud. Lausa piinlik on ikka ja jälle lugeda valitsusliikmete õigustusi oma täitmata lubaduste ja valede kaitseks. Nii saab käituda vaid juhul, kui ollakse kindlad, et see, kellele vale mõeldud on – seega rahvas –, on manipuleeritav ja rumal.

Asjalood on juba sealmaal, et kui peaks sündima ime ja keegi poliitikutest võtaks nõuks vahelduseks ka tõde kuulutada, siis on ta sellega lootusetult hiljaks jäänud, sest sellel tõel pole enam kaalu ega kandepinda! Igal vähegi mõtleval inimesel tekib küsimus: miks ei võetud õigel ajal õppust? See võimalus oli ju olemas. Üks oletatav vastus võiks olla järgmine: korruptsiooni juured olid liiga sügaval!

14. veebruari Delfis kirjutab Hans H. Luik kõige muu hulgas: “Reformierakondlane! Vali stagnatsiooni asemel rotatsioon!”
Tõepoolest. See oleks ilmselt tõhusam samm reformikate püsimajäämiseks, kuid vist mitte ainult. Rahvaga leppimine võib kõne alla tulla vaid siis, kui nende maailmavaatelistele tõekspidamistele lisanduks tõhus sotsiaalne mõõde. Seda oleks aga oravatelt naiivne loota.

Meil on neli suuremat parteid, kelle vahel hääled suures osas ilmselt jagunevad. Ometi on aga valija dilemma ees – keda valida? Ei tea. Nii jääbki üle kas valimisi ignoreerida või anda n-ö protestihääl sinna, kuhu südametunnistus muidu tõrguks seda tegemast.

On selge, et meile on jäetud vaid halvad valikud. Ole nüüd siis fakiir ja vali see parem halb!

Head uudist pole

Usun, et see valija, kellel on praeguses olukorras ühe kindla erakonna suhtes selge eelistus, omab puudulikku arusaama ohtudest, mida see erakond võimule pääsemise ja seejärel võimu põlistamise nimel võib korda saata. Ja need pole mitte enam olmelise tähtsusega asjad.

Kõik erakonnad vajavad sisemisi ümberkorraldamisi, maailmavaatelist selgust, ausat riigimehelikku suhtumist oma töösse ja muidugi mõista väga selget sõnumit. Seda pole aga siiamaani ükski erakond suutnud rahvale pakkuda.

Aeg tiksub, aga head uudist pole. Seepärast peame me ise analüüsivõimelisemad, arukamad ja nõudlikumad olema ja siin juba emotsioonidele ruumi anda ei tohi, kuna olukord on karmim, kui me endale tunnistada tahame või julgeme.

Väino Uibo
teatri- ja kirjamees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 183 korda, sh täna 1)