Painav küsimus, mis saab pärast ülikooli? (3)

Aasta esimesed poolteist kuud on vihaseks ajanud paljud noored, kes avalikult meedias riiki siunavad, sest nende ponnistused haridusteel ei aita neil küündida viljadeni, kuhu nad eneste arust peaks küündima. Tõsi, noorena tulebki olla vihane ja oma õiguste eest võidelda – nõuda tööd, mis vastaks haridusele ja tooks tubli leiva lauale.

Mina olen aga üks ligi 50 000 noorest tööealisest, kes niisama lihtsalt klienditeenindaja või maasikakorjajana töötada ei saa (kui isegi tahaks!), sest meil on looduse kapriisi, halva õnne või arsti “paha päeva” tõttu kaasa antud mingisugune puue. Minul konkreetselt liikumispuue. Sõltun teistest inimestest igapäevaselt. Olen jõudnud ikka, kus mind painab küsimus: mis minust saab?

Mugavus ja “kummi venitamine”

Mõneti on Eesti haridussüsteem minusugusele positiivsele noormehele justkui loodud. Jällegi on mul ka vedanud, et olen saanud käia tavalasteaias ja -koolis. Seegi pole Eesti vabariigis enam teab mis ime, õnneks!

Lapsepõlve võib naljaga pooleks jagada kaheks: lasteaed ja kool. Olen oma elust 17 aastat saanud rahulikult areneda, sellest kaksteist aastat koolis. Ei erine meie, liikumispuudelised ka sellepoolest, et paljud meist astuvad edasi kõrghariduse esimesele pulgale, mida nüüd juba gümnaasiumi pikenduseks loetakse, sest tööturul sellega läbi ei löö.
Targem oleks siis juba ametit õppida. Aga ei pea kõik liikumispuudelised IT-d õppima ja käelised tegevused mulle paraku ei sobi. Jällegi oleks justkui kolm kuni neli (kaugõpe) aastat mureta. Kõigil on hea meel, sest tegevus on olemas; ka riik toetab ülikoolides õppimist igati – pole midagi halba öelda. Mugav on õppida ja areneda, sotsialiseeruda ja justkui lapsepõlve pikendada. Targemaks saab muidugi ka, kui õpid seda, mis sind tõesti huvitab.

Siinkohal võib arutleda bakalaureuse ja rakendusliku kõrghariduse kasulikkuse üle. Mina pean viimast mainitut paremaks, sest nõutud praktikad annavad aimu konkreetsest tööst ja sellest, kuidas see õpituga kokku ei lähe. Eneselgi tekib hea tunne ja tahe elus edasi liikuda.

Teine ja juba asisem aste on magistrantuur. Eks ma sellegi lõpetan, aga võibolla venitan veel seda va kummi, sest tulevik on kõike muud kui kindel. Ikka see “Mis minust saab?” küsimus!

Lugejal võib olla tekkinud küsimus, mis mul selle tulevikuga siis on. Ei oska ju kõik inimesed end liikumispuudeliste asemele kujutleda. Ega peagi. Nimelt olen elanud selle veerand sajandit ema, sõprade ja tuttavate abiga. Vajan abi pea kõiges, mis eeldab käelist tegevust. Elu liigub aga nii, et ükskord peame meie, lapsed, vanemaid aitama, sealjuures oma eluga ise edasi minnes.

Küsin ühe lihtsa küsimuse. Kas näeksite end 50-aastaselt 75-aastaste vanemate juures elavat? Kogu austusega ema ees, mina seda ette ei kujuta. Miks? Sest elu jääks elamata! Ka mina unistan perekonnast, lastest ja isegi lastelastest. Keha funktsioneerib ikka ja mida aasta edasi, seda tugevamaks see tung läheb.

Siis jälle lööb mind justkui kurikaga kuklasse pilt “mina isana”, kus isa oleks justkui ise suur beebi, kes iga päev abi vajab. Kuidas ühiskond suhtub sellisesse isasse, kui juba praegu ajan ühistranspordiga sõites sõitjaskonna “keema” ning küsin endalt: miks ma seda talun?

Muidugi on sellised päevad suhtelised harvad, aga ühiskonnale ei ole veel päris kohale jõudnud, et puue ei pea tingimata tähendama ratastoolis istumist, vaid võib ilmneda ka keha iseeneslikus liikumises jne. Ei, ma pole narkar!

Sõbrad-tuttavad, nemadki on varsti oma elu seadmas. Näiteks praegu elan korteris oma väga hea sõbrannaga, kes mind igapäevaselt aitab. Tänu temale sai üldse mõeldavaks, et väikesest Kuressaarest Tallinna läksin ja ligemale aasta õpingute vahel tööd sain teha. Olen talle sõnulkirjeldamatult tänulik, aga kindlasti ei taha ma olla ka takistus tema teel, kui ta tahab kolida mujale, pere luua vms.

Ikka ja jälle kummitab küsimus: mis siis minust saab? Üks on selge, et nii palju palka ei hakka ma kunagi saama, et võiksin isiklikule abistajale, kes mind igapäevatoimetustes aitaks, elamiskõlbulikku palka maksta.

“Sul on naist vaja!”

“Sul on naist vaja!” Seda lauset olen kuulnud korduvalt. Aga ma ei taha, et minu tulevasest naisest saaks minu hooldaja. Selline suhe ei saa kaua terve püsida. Et teineteist aidata, seda küll, aga et ühest saaks täiskohaga hooldaja?
Kodus olen alati oodatud, ent kui ükskord saabub päev, mil mind kodus enam keegi ei oota, kas siis lähen vanadekodusse? Terve mõistusega inimene ei saa jääda nelja seina vahele riigile koormaks koos temast vähemalt poole vanemate inimestega.

Või saab minust kaaslane pereelamu-tüüpi majas, kus “minusuguseid” veel kaks-kolm tükki. Aga kuhu jääb siis pere? Ehk tahangi liiga palju!?

Selline on minu lugu ja mõtted ning ma tean, et ma pole kaugeltki mitte ainus noormees selliste tulevikuprobleemide ja küsimustega. Eks meil kõigil ole omad raskused siin riigis elamisel, aga rasketel hetkedel tasub alati vaadata enese ümber ja keskenduda sellele, mis on, mitte sellele, mida pole.

Elu on näidanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja selle “kuidagi” nimel peame üheskoos riigiga, kes olemegi meie, kõvasti tööd tegema. Elagu Eesti Vabariik 95!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 977 korda, sh täna 1)