Kuulsatest ja kummalistest ehk Märkmeid pingviinide paraadilt (9)

Mida teeb eestlane vabariigi aastapäeval? Käib paraadil, sööb, joob, vaatab telekast aastapäevakontserti ja kleite. Mõni kleit paneb kadedusest ahhetama, mõni pahameelest porisema või naerda turtsuma. Ehk on isegi mõni tuttav vastuvõtule kutsutud, siis on veel eriti põnev.

See, kes väidab, et teda kleidid ei huvita, on kas meesterahvas või samasugune poosetaja nagu need, kes oma sõnul iialgi Kroonikat ja Õhtulehte ei loe. Mina küll ootasin kleidirallit innukalt, küpsetasin selleks puhuks koogi ja nühkisin prillidki puhtaks, et ükski sats ega litter kahe silma vahele ei jääks.

Daamide tualetid peegeldavad, muide, hästi ühiskonna seisu. Seekord oli erakordselt suure hulga punaste ja kollaste kangaste ning toretsevate fassongide pealt näha, et majanduskriis on – vähemalt Eesti eliidi arvates – seljataga, enam ei pea rahva tunnetega arvestades kartulikotte ega leinarõivaid kandma.

Erilise tähelepanu all on mõistagi Evelin Ilvese kleit. Seekord hakkas juba vastuvõtu ajal internetis kulutulena levima fotovõrdlus, millest järeldus, et kleidi loonud moekunstnik Xenia Joost oli Diori moemaja pruutkleidilt üsna üks-ühele šnitti võtnud. Omavahel öeldes arvan, et õela foto lasi netti lendu mõni kade moelooja, kes lootis hoopis ise proua Ilvest riietada, aga jäi sellest aust ilma.

Mõne aasta eest käisin ühe tuntud disaineri juures intervjuud tegemas ning kui telekaamera oli juba kinni, kuulsin, mida ta presidendiproua kleitidest tegelikult arvab. “Kas teate, jutud käivad, et seekord disainis ta kleidi ise!” itsitas disainer ega suutnud kahjurõõmu varjata, sest parajasti oli meedias kuum teema proua Ilvese Rootsi visiidil nähtud viltmantel ja -kübar. Kui tähtpäev kätte jõudis, selgus, et kleidi oli loonud siiski moekunstnik. Aga üks teine moekunstnik.

Peale silmailu pakub presidendi vastuvõtt lihtsale televaatajale tänuväärset võimalust riigi tähtsamaid tegelasi oma silmaga kaeda. Klatšihimulised panevad tähele, kes on kaalus alla võtnud, kes kosunud, kes tuli üksi, kes põrnitses oma kaaslast tigedalt, kes lobises presidendipaariga kauem kui teised, ning kellel polnud elementaarsest etiketist õrna aimugi.
Mõni härra marssis oma daamist viis meetrit eespool, rind tähtsalt puhevil. Mõni unustas presidendiprouale kätt anda. Alati satub meepotti ka mõni tõrvatilk. Seekord tekitas elevust väljaveninud t-särgis noorsand, kes ütles presidendile ilmselt midagi häbematut, sest riigipea nägu vajus jahmatusest pikaks. Evelin Ilvese väljasirutatud käest keksles noormees seda märkamata mööda. Stseen nagu “Borati” filmist!

“Mis, pagan, just juhtus? Kes ta selline üldse on?” ärkas sotsiaalmeedia kasutajates intriigijanu. Aga tore, et sellised tegelased olemas on ja aeg-ajalt seletamatuid teid pidi ka presidendi vastuvõtule satuvad, sest muidu tuleks televaatajal ju uni peale. Seekord, tõsi, oli elevust niigi, sest ETV eetrisse jõudnud kaadritagused hüüatused ja sosinad tekitasid võrratuid efekte. “Arvasin, et Rein Oja küsis presidendilt: “Mis toimub?” imestas üks mu Facebooki-tuttav.

Enne kleite nähtud pidulik kontsertetendus osutus samasuguseks nagu tavaliselt – teatritegijad olid endal naba paigast ponnistanud, et välja mõelda salapäraseid sümboleid ja kujundeid, mis pakuks meediale ja arvustajatele nädalateks lahtikodeerimis- ja targutamisrõõmu. Saalis luusiv telekaamera otsib igavlevaid, lakke vahtivaid või silma looja lasknud nägusid, aga kui kontsert läbi, hüppavad kõik püsti ja aplodeerivad ennastunustavalt.

Et inimene ei taha ju tunnistada, et ta kõrgest kunstist mõhkugi aru ei saanud, järgnevad kontserdile segased heietused “märgilistest sümbolitest” ja “võimsast sõnumist”. Nagu saatejuht Margit Kilumets märkis, on meil kõigil nüüd terve aasta aega mõelda, mida me pühapäeva õhtul õieti nägime.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 856 korda, sh täna 1)