Kuidas jääda eestlaseks? (2)

Kuidas jääda eestlaseksEesti Vabariigi sünnipäeva aegu mõtleme tõenäoliselt kõik oma kodumaa peale, kes rohkem, kes vähem. Pole vist Eestis peret, kus keegi ei õpiks või ei töötaks välismaal. Küllap seetõttu on meie elus rohkem ka igatsust – ühed igatsevad oma lähedaste, teised kodumaa järele.

Selleks, et meie praegustest lastest kasvaksid ikka eestlased, tuleb vaeva näha, sest praegu üha multikultuursemaks muutuv ühiskond seda enam ei tee, nagu võis loota aastaid tagasi. Tõsiasi on aga see, et just vastuvõtlikus väikelapseeas võetakse omaks täiskasvanute hoiakud, mis puudutavad eestlaseks olemist.

Jõulud piparkookideta?

Alustada võiks näiteks toidust. Öeldakse, et sa oled see, mida sööd. Eestlased on ajast aega söönud toekat talutoitu, mida oma maa on pakkunud. Kindlasti pole see alati olnud tänapäeva mõistes kõige tervislikum, samas olid meie esivanematel tugevad argumendid, kas või meie kliimat arvestades, miks pidi üht või teist toitu sööma. Praegugi ei kujuta suur osa eestlastest jõulupühi ette verivorstideta või vastlapäeva kukliteta. Õnneks, sest paljudes peredes jõuab söögilauale aina enam kiir- ja pakenditoite.

Kui varasematel aegadel jäid lasteaedades pühade eel verivorstid söömata paaril-kolmel lapsel, siis nüüd jõllitab valdav osa jõnglasi vorstijuppi taldrikul kui tundmatut tulevikust. Taldrikute kaupa jäävad söömata mulgikapsad ja tasside viisi joomata kamajoogid, sest lastele need enam ei maitse. Kui kodudes ei tehta enam roosamannat, ühepajatoitu ja mustikasuppi, siis koosnebki meie laste menüü burksidest, friikatest ja pitsadest. Pole siis ime, et üha vähem tahetakse süüa lasteaias tehtud n-ö kodutoitu ja Eesti rahvustoite. Et meie tublid mahetalupidajad ja Saarte Sahver suudaksid olukorda päästa, oleks liiga optimistlik loota.

Ka eestipärase vaimutoidu pakkumisega meie ühiskond enam ei hiilga. Lasteaedade õppekavad tuletavad suure missioonitundega meelde rahvakalendri tähtpäevi ning pakuvad lastele teadmisi eesti rahva kommetest ja rahvaloomingust, kuid varsti oleme siiski olukorras, kus lapsed paljusid meie esivanemate tähtpäevi enam ei tea, kuna peredes teatud traditsioonidest ei hoolita.

Paljud on juba loobunud jõulukuuse metsast või müügikohast toomisest – kodusid ehivad sätendavad või värvilised kunstkuused. Samuti on vähemaks jäänud neid, kes koos lastega traditsioonilisi pühadetoite või pühadetoimetusi teevad, olgu siis ülestõusmispühade ajal munade värvimine või jõuluajal piparkookide küpsetamine. Samuti ei maksa varsti enam küsida, mis päev on taliharja- või küünlapäev.

Mis aga kõige kurvem – meie lapsed ei oska enam vanu toredaid lastelaule, -jutte, -salme, sest vanemad ja vanavanemad on nende koos laulmiseks ja lugemiseks tööga liiga hõivatud. Kahjuks peavad paljud väikelapsed magamagi minema unejutu või -lauluta.

Aga eesti lapsed on ajast aega osanud laulda “Juba linnukesed”, “Meie kiisul kriimud silmad”, “Küll on kena kelguga”… Terve põlvkond on üles kasvanud toredate “Entel-tenteli” lastelaulude saatel. Kes neid varsti enam mäletab, kui kasvav põlvkond neid ei oska? Samas laulavad lapsed perfektselt ingliskeelseid hittlaule täiskasvanute repertuaarist.

Rahvarõivaid – meie rahvaloomingu osa – näevad praegused lapsed ehk laulu- ja tantsupidudel ning muuseumis, kuid ise paljud neist oma elu jooksul neid kanda ei saagi, kui just rahvatantsu või koorilauluga ei tegele. Kunagi oli meie linnas tore traditsioon, et lasteaia lõpetajad kandsid kevadpäeval lossihoovis rahvariideid, kuid nüüdseks neid enam eriti ei näe. Kindlasti pole need rõivad lasteaedadest kadunud ega ajahambast nii puretud, et kanda ei saaks. Pigem on tänapäeva lasteaialõpetajad nii suurt kasvu, et need rahvarõivad ei mahu neile lihtsalt selga. Õnneks leidub meie linnas veel neid lasteaedu, kus lapsed saavad proovida, mis tunne on kanda rahvarõivast ja tantsida näiteks kaerajaani, sest seal korraldatakse eesti rahvatraditsioone järgivaid jõulupidusid.

Oleks hea, kui mõnedki pered suudaksid eesti rahvariidetraditsioone alles hoida ja võimaldaksid oma lastel kanda rahvariiete teatud elemente või stiliseeritud rahvarõivaid. Jah, varateismelised keelduvad sageli kangekaelselt kätte panemast lambavillaseid käpikuid ja jalga villaseid sokke, kuid mõne aasta pärast kannavad neid uhkusega, sest vanaema kootud kirjud liikmete soojendajad on kõige soojemad ja “cool’imad”.

Side maaeluga on kadumas

Rohkem kui söömata verivorstid ja kandmata rahvariided kurvastab mind aga see, et tänapäeva lastel on kadumas side looduse ja maaeluga. Kui aastakümneid oli kirjutamata reegel, et linnalapsed saadeti suveks maale vanaema või sugulaste juurde ning suve lõpus toodi linna tagasi punapõsksed, tervisest pakatavad ja puhanud lapsed, siis praegustes peredes need asjad nii enam ei käi. Kas puudub vanematel huvi ja lastel soov või lihtsalt pole enam maal kedagi, kelle juurde lapsi saata?

Lapsed ei tea enam, millise pika protsessi tulemusena jõuab lauale leib, sest nad ei ole käinud rukkipõllu ääres, näinud viljalõikust ega tööd viljakuivatis, rääkimata teadmisest, milline näeb välja traktor või kombain. Ehk ei oska nad seetõttu hinnata ka leiva väärtust lasteaia ja kooli sööklas, kuna ei tea, et leivas peitub paljude inimeste töö.

Need lapsed ei ole kunagi joonud sooja lehmapiima, käinud paljajalu rohu sees ega maganud lakas. Kurb, kas pole?
Tänapäeva noored on enesekindlad, hea kohanemisvõime ja võõrkeeleoskusega, nende ees on lahti kogu maailm, kuid sügaval südames peab olema paigas see, mis paneb neid igatsema oma kodu ja juurte järele ning ikka koju tagasi toob. Sinna südamesse laotakse aga killukeste haaval paika kõik just lapsepõlves.

Kui märkad, et täiskasvanuks saanud laps kodunt ära minnes topib kotti kimbu kuivatatud lesta, igatseb ikka aeg-ajalt taga maavanaema puupliidil küpsetatud pärmipannkooke ja mäletab, et hommikune kaste teeb rohus kõndija jalad märjaks, on kõik korras, mingu ta nii kaugesse maailmanurka kui tahes.

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 362 korda, sh täna 1)