Ainult ühe valla saar (15)

Kui Eestis on maakond, millest võiks esimesena saada üks omavalitsus, siis on see Saare või Hiiu maakond. Vähemalt on ühendatud omavalitsusel selge merepiir. Merd ei hakka keegi liitma ega lahutama.

Võib ju arutada, kas tehniliselt on õigem liitumine või ühinemine. Inimest, referendumil osalejat, see nii väga ei huvita. Teda huvitab, kellele edaspidi rääkida oma murest, kus asub tema perearst, kust saada abi, et vormistada mõni vajalik paber, kus lapsed koolis käima hakkavad.

Kes keda esindab

Tegelikult ei ole ju maakondlikus omavalitsuses midagi enneolematult uut. Kes vähegi paarikümne aasta tagust aega mäletab, see teab, et toona oli Saaremaal kahetasandiline omavalitsus. Oli teise tasandina maavolikogu ja selle täitevorgan.

Ütleme, et meil on Saaremaal üks omavalitsus. Kuidas valitakse selle volikogu? Praeguse seaduse järgi on olemas põhimõtteliselt kaks võimalust. Esimene on see, et kogu Saaremaa on üks valimisringkond ja kõik saarlased valivad kõiki kandidaate. Selline volikogu võib koosneda väga headest spetsialistidest, kes kõik üle saare tuntud. Nii võib aga juhtuda, et mõnest praegusest vallast ei pääse võimu juurde ühtegi kohalikku meest või naist – ei oleks nagu õige ja õiglane.

Teine võimalus on, et praegused vallad ja Kuressaare linn moodustavad igaüks omaette valimisringkonna. Igast sellisest ringkonnast peab volikogusse valitud saama vähemalt kolm volinikku.

Vaatame seda paljude ringkondade varianti natuke põhjalikumalt. Kui Muhu saar ei taha jääda omaette vallaks, vaid oleks nõus liituma Moonsundi arhipelaagi ühisvallaga, ja ka Ruhnu ei lähe Tallinnaga kokku, vaid temagi soostub jääma suurema saare külje alla, siis oleks uue suure ühisvalla volikogus praeguse rahvaarvu juures vähemalt 95 saadikut.

Kuressaare linna esindus jääks suurvalla volikogus sama suureks kui praegu või oleks isegi ühe võrra suurem. Selles teoreetilises mudelis oleks linnal 22 mandaati. Kaarma valla ringkonnas 9 mandaati; Leisi, Muhu ja Orissaare ringkonnas 6; Kärla, Pihtla, Valjala ja Salme ringkonnas 5 mandaati; Pöide, Lümanda, Kihelkonna, Laimjala ja Mustjala ringkonnas 4 ning Torgus ja Ruhnus 3 mandaati.

Kompromissvariandina oleks võimalik teha valimisringkonnad mitme valla peale kokku. Nii õnnestuks esinduskogu saadikute arvu vähendada. Tekiks aga vaidlus, millised vallad ja miks just nemad koos käivad.

Oleks olemas ka kolmas ja minu meelest parim lahendus. See tähendaks aga seaduse muutmist ehk praeguse Toompea koalitsiooni tahet kaasa mängida.

Nimelt oleks võimalik teha esialgu kahetasandiline omavalitsus. Vallad jäävad, aga nende ülesannete hulk, sellega ka teenistujate ja töötajate arv väheneks. Asjad, mida on mõistlik korraldada maakonna tasandil, lähevad maavolikogu pädevusse. Maavolikogu saaks sedasi valida just nende reeglite järgi, nagu need tehakse. Nii saaks praeguste valdade esindust päris nullimata kujundada nii umbes 40-liikmelise volikogu, mille suurus oleks meie saare jaoks juba mõistlik.

Ilmselt on paljud nõus väitega, et võim ja teenused ei tohi haldusreformiga inimesele kaugemaks muutuda. Samas on vaja ressursse koondada. Millised praegused ametimehed jäävad linna ja millised maale?

Ei ole enam vallavanemat, vallasekretäri, maakorraldajat, sotsiaaltöötajat – vanas vallamajas puhub vaid kõle tuul, prr. Nii ju ka ei saa. Või saab? Kui palju on inimesel vallamajja asja? Nüüd, kus omandireform on suuresti läbi, saab hakkajam rahvas asjad aetud internetitoru kaudu. Vallamajja on asja üsna harva, siis ka rohkem perearsti või sotsiaaltöötaja juurde. Kuna elanikkond vananeb, on üha rohkem vaja abi sotsiaaltöötajalt. Kas ka sotsiaaltöötaja peab Kuressaarest Leisi või Mustjalga sõitma? Pole nagu mõtet.

Suurem osa vallaaparaadist töötab rohkem kulisside taga, et kohalik kool ja lasteaed töötaksid, et teed oleks lumest puhtaks lükatud, et buss veaks lapsi ja veel tuhat pisiasja. Jah, neid asju saaks ajada ka kaugemalt. Kui see asi aga ei toimi, on hea kellelgi ka kohapeal nööbist kinni võtta. Vähemalt selleks on vaja kohapeal valitud rahvasaadikut.

Seega on vaja väga täpselt ametniku ja töötaja haaval kaaluda, kes-mis jääb koha peale ja mis ei jää. Võib-olla saame nii igasse valda šerifi, kes on ühtlasi kohapeal suurem ülemus kui praegune vallavanem – politseinik, metsavaht ja turistide juhataja ühes isikus. Kõik võib olla, aga see vajab kaalumist.

Kui kaks valda kokku läheb, on kired suured. Kus saab olema vallamaja, kus kool, kus lasteaed. Kokkuleppeid on vaja sõlmida kümneid. Kui esialgu sõlmitakse reformiga kaasnevalt moratoorium, ühtegi asutust automaatselt ei suleta, on suur osa intriigist sellega maas. Kahtlused ja kõhklused muidugi jäävad.

Mis meist saab?

Nii küsib vallamaja koristaja valla sotsiaaltöötajalt, sotsiaaltöötaja vallasekretärilt, vallasekretär abivallavanemalt ja abivallavanem vallavolikogu esimehelt, kes ühtlasi on vallamaja koristaja äi.

Kõigil on mure ja keegi ei oska vastata. Gotlandi näitel peab aga oskama vastata, et seesama vallamaja koristaja hääletaks ka ühinemise poolt, sest ta läheb pensionile suunduva lasteaia koristaja tööd tegema. Samas otsustati piirkonnas sotsiaaltööd tõhustada ja ühe sotsiaaltöötaja asemel hakkab seda tegema kaks.

Gotlandi saarelt oleks veel üht-teist õppida. Kuigi valimistel pistavad rinda erakonnad, on suudetud kokku leppida, et valitsuses on esindatud kõik valituks osutunud erakonnad. See ei tähenda, et näiteks Ojamaa volikogus enamuse saanud sotsiaaldemokraadid (24) ja rohelised (7) ning vasakpoolsed (6) ei saaks selgi kokku pannes teha olulisi otsuseid, kuid konsensuse otsimine on sellel saarel igapäevane poliitika. Valitsuses on koalitsioonil neli ja opositsioonil kolm kohta, keegi ei ole otsustamise protsessist täiesti kõrvale tõrjutud.

Haldusreform ei tõota esialgu midagi muud kui higi. Aga muidugi, jah, härra maavanem. Miks mitte korraldada referendum. Samas võiks igas vallas küsida, mis on just need, kohapeal füüsiliselt kätte saadavad teenused, mida peetakse tähtsaks.

Jaanis Prii
SDE Saaremaa piirkonna esimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 765 korda, sh täna 1)