Ajakaja: Looduse seadused (1)

Meie noor ja seni vaid tubane kass murdis eile linnu maha. Kõik selle fakti tunnistajad olid šokis. Kuidas meie armas kiisukene ometi sellise jubedusega hakkama sai? See on aga looduse seadus ning loomariigis ei saa juttu olla eetikast või headest kommetest.

Inimestega on ka nii – meie söögilaud ja meelishetked maitsete nautimiseks on ju sageli seotud sellega, et keegi on andnud oma elu meie mõnude heaks. Jah, viimastel aastatel on hakanud levima jutud, et peaksime sööma õnnelike loomade liha, ja maailmas on tekkinud liikumised, mis selle nimel võitlust peavad, et meie toit, kui see veel elus on, oleks õnnelik: õnnelikud notsud, kanad, lehmad… Õnnelikud enne, kui nad tapale viiakse.

Viimastel aastatel on ka üks vana trend uut hoogu saanud – üha enam teadlikke ja haritud noori loobub liha söömisest eetilistel kaalutlustel.

Kui me muretseme selle pärast, et loomad oleksid õnnelikud, ja filosofeerime usinasti selle üle, kuidas loomakasvatust arendada nii, et kõik tapale viidavad end hästi tunneksid, siis kes muretseb selle üle, et inimene ennast hästi ja õnnelikuna tunneks?

Muidugi, äärmiselt jabur mõttearendus, aga looduse seaduste vastu argumenteerijate loogikat kasutades peaks hakkama kannibalismi praktiseerima, et keegi võtaks vaevaks inimeste õnnelik-olemise eest muretseda. See on aga terve mõistusega inimestele tõenäoliselt absoluutselt vastuvõtmatu mõttekäik.

Kui aga käsitleda teemat natuke laiemalt, filosoofilisemalt: Kas me ikka oleme teinud kõik selleks, et inimene kui selline oleks õnnelik? Kes peaks võitlema selle eest, et inimesed elu lõpuni õnnelikult elada saaksid?

Eelmise nädala meedias oli juttu, kuidas läheb vanuritel, haigetel. Miks ei räägita aga sellest, kuidas meil kõigil läheb, kas me oleme õnnelikud?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 99 korda, sh täna 1)