Pool aastat kohalike omavalitsuste valimiseni (2)

Olen alates 1996. aastast viiel korral kandideerinud vallavolikogusse ja osutunud ka valituks. Et mul eelseisvatel valimistel kandideerida plaanis pole, teen väikese tagasivaate, aga vaatan ka valdade võimalikku tulevikku Saare maakonna kontekstis.

Pealinna ja mitme teise linna, ka Kuressaare, valimisvanker on juba veerema lükatud, erakonnad avalikustavad oma linnajuhtide kandidaate. Valdades, vähemalt meie maakonnas, valitseb veel suhteline vaikus.

Isikukesksed valimistulemused

Kui 17 aastat tagasi olid valimisnimekirjad valimisliitude kesksed, siis ajapikku hakkasid domineerima erakondade nimekirjad, seda isegi karmi nõudena. Olen kuulunud nii ühtedesse kui ka teistesse nimekirjadesse, aga valimistulemused on ikka olnud isikukesksed. Kes on teada-tuntud kandidaat nii oma heade kui ka halbade külgedega, saab hääled ja toob volikogusse kaasa ka teisi kandideerijaid oma nimekirjast. Väikestes maavaldades on taoline teguviis loogilisem kui erakondliku lipu all esinemine.

Nii on see olnud mitmel korral Pihtla vallas, kus ainsa erakonnana on väljas olnud Reformierakond, viimati ka Keskerakond (kes saavutas küll arvestatava tulemuse, ent volikogu uks jäi neile suletuks). Loomulikult on võitjad jaganud juhikohad.

Volikogu igapäevatöös on volinikud tegelnud aga vallaelu edendamise ja probleemide lahendamisega, jättes erakondlikud lipukirjad tahaplaanile.

Kandideerima asudes on oluline, et tuntaks selle sammu vajalikkust, valmisolekut vastutada, hinnata oma ajagraafikut, valituks osutudes võtta asja tõsiselt, olla aktiivne. Alati seda kahjuks ei tehta. Väiksemates omavalitsustes on volikogusse sobivate tegusate inimeste arv piiratud, ollakse hõivatud igapäevatööga või töötatakse hoopis väljaspool Eestit ning vallajuhtimisse seetõttu panustada ei saagi.

Siit jõuamegi mõtteni, mida on püütud ellu viia juba kümme aastat: omavalitsus võiks olla võimalikult suur ja mitte niivõrd territooriumi, kui rahvaarvu poolest. Jõuame haldusterritoriaalse reformini.

Et Eesti, vastupidiselt naabrile Soomele pole sundi rakendanud, on reform sellises seisus, nagu ta on. Need vallad, kes on tundnud vajadust ühineda, on seda teinud. Need aga, kes tunnevad, et saavad hakkama, toimetavad endisel moel edasi.

On meiegi vald aastaid tagasi teinud katse ühineda naabervalla Kaarmaga ja selle naabri, Kärla vallaga. Viisime läbi osavõturohke rahvaküsitluse, mille tulemused olid meil ja Kärlal ühinemist toetavad, Kaarmal aga eitavad. Nii see asi sinnapaika jäigi. Halvemaks sellest midagi ei läinud, kõik vallad on ilusasti edasi elanud, suutnud vajalikke teenuseid osutada ja jõukohaselt investeerida. On tulnud ka laenu võtta, meie võlakoorem on praegu nelja protsendi ringis lubatud 60 juures. Seega ei näe me tulevikku tumedana ega saa tunnistada valla võimetust iseseisvalt edasi minna.

Eeskuju võiks võtta põhjanaabritest

Kuid on ka teisi tahkusid, mis sunnivad tuleviku suhtes ettevaatusele. Esiteks vähenev rahvaarv, kodukohast lahkumine parematesse tööpaikadesse, seega maksumaksjate arvu vähenemine. Sellelt tasandilt lähtudes on ühinemistel-liitumistel tõesti põhjendus olemas. Ajapikku väheneb kohapeal ka nende inimeste arv, kes on piisavalt tasemel, et töötada valdade juhtide ja spetsialistidena, kuna töötasu suurus pole just kiita.

Saare maakonda võiks jääda üksainus omavalitsus – Kuressaare kui keskusega oleme paratamatult kõik seotud. Tähtis on aga, et valitavas volikogus oleksid kõik piirkonnad esindatud seotult oma rahva-arvuga. Olen kindel, et erakondlikud valimised tekitaksid ainult paksu verd. Kas kandidaate esitada aga erakonna või muul alusel, võiks olla nende oma asi.

Praegu püütakse valdade juhte süüdistada venitamises, põhjenduseks oma kohtadest kinnihoidmine. Jah, suur osa meist ei tahaks oma töökohast vabatahtlikult loobuda, aga lisaks tuleb arvestada valdades töötavate ametnike ja spetsialistidega, kes on ühtlasi maksumaksjad. Töökohtade kadumisel tekivad töötud, sest kõigil ei ole lihtne uut tööd saada, eriti ea poolest vanematel inimestel.

Kui riik tahab sellest reformist edaspidi kasu saada, olgu siis finantsilist või tugeva koostööpartneri olemasolu näol, tuleb eeskuju võtta põhjanaabritest ja praegustele valdade töötajatele käia välja kindlad tagatised.

Meie vallal on 1997. aastast olnud kaks sõprusvalda Soomest: üks n-ö emamaal, teine Ahvenamaal, kus kehtib autonoomia. Esimene neist elas liitmise viimati läbi viis aastat tagasi, kui tekkis 28 000 elanikuga vald keskusega Vammalas. Meie suhted isikute tasandil kestavad tänini, kahjuks ei ole sealt suurvalla kohta positiivset vastukaja saanud.
Samas pole Ahvenamaal asuvas sõprusvallas ühinemismõtteid süvitsi arutatudki. Elavad mõlemad ja mitte halvasti.

Kindlasti peab sügisel valitav volikogu ühinemisteemaga tegelema. Toetan maavanema algatust käivitada intensiivne arutelu, et aastal 2017 oleks selgus majas.

Volikogudesse kandideerijaile edu sügisestel valimistel!

Toimetuselt. Saatsime paar nädalat tagasi kõigile Saare maakonna omavalitsuste volikogu esimeestele e-kirja ettepanekuga kirjutada teemal “Pool aastat kohalike omavalitsuste valimisteni”. Tõnu Hütt oli esimene, kes meie ettepanekule vastas.

Tõnu Hütt
Pihtla vallavolikogu esimees, SDE liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 421 korda, sh täna 1)