Suur maa, suured asjad: Kevadekuulutajad

Linavästrik patseerib tärkaval murul, tsikkel saab pikaks veninud talveunest äratatud ja veel kargest õhust hoolimata ringi tiirutades paistab siin-seal metsaalune sinetavat. Kevad, viimaks ometi! Leht kirjutab, et Nasval pidi kenasti särge tulema – kevademärk seegi. Arvan siiani, et need olid ühed kõige lahedamad kalaretked üldse. Pärast koolitunde oli peas vaid mõte, kuidas võimalikult kiiresti linnast ära saada! Sai käidud jalgrattaga, pöidlaküüdiga, jah, isegi taksoga, küll Nasval, küll lahtede vahel.

Pealegi on kevadine kool juba, nagu ta on. Kuskil aprillis hakkab lõpp paistma ja edasine on juba lõpuspurdi küsimus. Viimases klassis käijatel pole ju enam tundegi.

Äsja algas abiturientidel tänavune eksamiaeg. Imelik küll, et ilma lõpukirjandita – nii nagu aastakümneid harjunud olime. Ühest küljest saan aru argumentidest, et kirjand eksamina tekitas hindamisel ebaselgust. Samas leian, et kirjandipäev pakkus läbi teemade ühiskonnale tervikuna arutlusainet. Justkui oleks igaüks abiturientidega kaasa mõelnud – eks see omamoodi sotsiaalse sidususe küsimus ole. See rong on mõistagi ammu käänaku taha kadunud, aga minu meelest peaksime siiski hoolikalt kaaluma, enne kui mõnest taolisest asjast loobume, kõlagu põhjendused kui tahes ratsionaalselt.

Kevad on uute alguste aeg, kuid kõik kevadekuulutajad ei tee paraku meelt rõõmsaks. Puuk, va metsluts, kellest me lapsepõlves sugugi välja ei teinud, on nüüd saanud kardetuimaks metsa- ja niiduasukaks. Võtsin huvi pärast ette statistika: aastal 2012 pandi kokku 1546 borrelioosi- ja 178 entsefaliididiagnoosi. Võrreldes süngelt rekordilise 2011. aastaga (vastavalt 2303 ja 250 juhtumit) oli mullu puugiohvreid vähem. Samas on need arvud ikkagi väga suured ning iseäranis hirmutab teadmine, et Saare- ja Muhumaal esineb neid raskeid haigusi sagedamini kui kusagil mujal Eestis.

Toimivat borrelioosivaktsiini meil teadupärast ei pakuta. Entsefaliidi vastu saab aga lasta kaitsesüsti teha. Käisin just sel nädalal end vaktsineerimas – viis aastat oli eelmisest korrast möödas. Hind on kõvasti tõusnud: Tallinnas maksab süst nüüd 30 eurot. Kuuldavasti olla Saaremaal paar eurot odavam. Lõpuks ei pea seda kulutust tegema ju igal aastal ning eks haigus ole piisavalt hull, et see raha leida. Perekonna puhul on väljaminek aga märkimisväärne, mistõttu jääb ilmselt paljudel vaktsineerimine tegemata.

Mu meelest peaksime oma tervishoiusüsteemis siiski leidma võimaluse vähemalt piirkonniti (näiteks saartel) vaktsineerimist toetada. Usutavasti oleks suur abi juba seegi, kui omaosalus õnnestuks viia 50 protsendini. Kes kangesti kõike rahasse panna soovib, siis, palun, arvutagu välja, kui palju läheb maksma nende sadade haigestunud inimeste ravi. Ja lisagu juurde, kui palju kaotab majandus seeläbi, et täies jõus inimesed sõna otseses mõttes ära kukuvad.

Mina ei ole neid arvutusi teinud, aga usun, et kokkuvõttes oleks riik selgelt kasumis. Kõikvõimalikud tervishoiuprogrammid ja ka valitsuse töökavad näevad ju ette eluea pikendamist, mille aluseks omakorda on tervena elatud aastad. Siin peaks olema mõtteainet, sest tähtsamat vara kui inimvara meil ju ei ole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)