Asva Hobusekasvatus aretab ratsaponisid (6)

Asva Hobusekasvatus aretab ratsaponisid

HOBUSTE KESKEL: Ratsutamistreener Kaile Koppel koos ratsaponi ja tori hobusega. Foto: Sander Ilvest

Eesti tõugu hobuse propageerija Aarne Lemberi pereettevõte Asva Hobusekasvatus OÜ tegeleb juba mitu aastat innukalt ka ratsaponide kasvatamisega.

Ettevõte on eesmärgiks võtnud kasvatada lisaks eesti hobustele ratsaponisid, kes on võimelised noortespordis konkureerima ka väljaspool kodumaad.

2006. aastal soetas Asva Hobusekasvatus Saksamaalt väga head tõugu saksa ratsaponi täku Mon Cherg, kelle eesti tõugu märadega saadud järglased on kohalikust tõust kergemad ja sportlikumad.

Kuigi Eesti ratsaspordis tuntust kogunud Mon Cherg elab põhiliselt Tartumaal Ruila tallis, tuuakse tunnustatud tõutäkk aastas kuuks ajaks Saaremaale aretustööd tegema ning praeguseks on tema järglasi mitmes Saaremaa tallis.

Asva Hobusekasvatuse tallitööline ja ratsutamistreener Kaile Koppel ütles, et eesti hobusega on väiksel lapsel raske võistlemas käia, sest eesti hobust on raskem liikuma saada. “Eesti tõugu hobused on masajalgsemad, aretatud põllutööde tegemiseks ja vankrivedamiseks,” iseloomustas Koppel.

Seevastu Saksamaalt pärit saksa ratsaponi kirjeldatakse kui “väikest soojaverelist”, kes sarnaneb pigem hobuse kui poniga ning on lastele väga sobilik sporthobune. Kaile Koppeli sõnul on saksa ratsaponil liikumine justkui veres ja ratsutamisoskustega lapsel on lihtsam selle hobuse seljas olla ja temaga kontakti saada. Ka sportlike tulemuste poolest on saksa ratsaponi “eestlasest” igati üle.

Asva Hobusekasvatuse OÜ üks omanikke, Eesti hobusekasvatajate seltsi eesti hobuse haruseltsi juhataja Aarne Lember ütles, et temale on olulisem lastes ratsutamise vastu huvi tekitada, kui hoida 200 hobust kusagil karjamaal. “Sportlikud tulemused näitavad, et lastele pakuvad ristandid rohkem huvi kui puhas eestlane,” põhjendas eesti hobuse entusiast ristandite kasvatamist. Praegu on Eestis ratsaponide kasvatamine siiski veel lapsekingades ja tõeliselt hea põlvnemisega sportlikke ponisid on siia aretuslikel eesmärkidel toodud väga vähe, teadis Lember.

Aarne Lember kinnitas, et vaatamata ratsaponide kasvatamisele on tal säilinud austus eesti hobuse vastu. “Kui ma teda ei austaks, siis oleksin ammu võinud ristandite peale üle minna,” viitas ta.

Ka Kaile Koppeli sõnul ei saa eesti hobust maha kanda. “Küll see aeg veel tagasi tuleb, kus me oleme oma põllu peal jälle hobuvankritega. Elu läheb lihtsalt nii kalliks,” ennustas Koppel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 928 korda, sh täna 1)