Arnold Rüütel: põlvkondade side on väga oluline

Arnold Rüütel põlvkondade side on väga oluline

RÜÜTEL LOSSIS: Saaremaal käies külastab president Arnold Rüütel alati armsaid paiku ja häid sõpru. See pilt on tehtud Vjatšeslav Leedo Ukraina aukonsuliks nimetamise tseremoonial Kuressaare linnuses. Foto: Sander Ilvest

President Arnold Rüütel peab tähtsaks, et täiskasvanud lapsed elaksid võimalusel oma vanemate läheduses, sest nii saaksid eri põlvkonnad üksteist toetada. Kodu rajamiseks võiksid aga pangad anda noortele peredele soodustingimustel laenu ja vastavalt pere kasvule osa laenust valitsuse toel kustutada.

“Kõik see aitaks leevendada demograafilist kriisi Eestis,” usub Arnold Rüütel, kes 10. mail tähistab oma 85. sünnipäeva.

Enne juubelisünnipäeva leidis president, saarlane, isa ja vanaisa Arnold Rüütel aega Saarte Hääle küsimustele vastamiseks.

Missugused põhimõtted ja väärtushinnangud saite kaasa oma kodust, emalt ja isalt? Kas need peavad sellistena paika ka tänapäeval?

Minu lapsepõlv ulatub aegadesse, kui Eesti küla elas ja talu oli eesti rahva elus väga väärikal kohal. Olen sündinud Saaremaal Laimjala vallas Pahavalla külas Tooma talus. Meie küla ja ka ümbruskonna külad elasid väga traditsioonilist elu. Ei kehtinud enam küll päris omaaegsed külakogukonna elupõhimõtted, kus maid jagati perede vahel igal aastal uuesti. Elu oli aga ikkagi pere- ja talukeskne. Talus oli väga tõsine suhtumine põlvkondade järjepidevusse ja külakogukond oli au sees, mis tähendas, et külas aidati ja toetati üksteist.

Meie külas oli üksteist peret, kümme talu ja üks popsitalu. Rehepeks viidi läbi kollektiivselt. Ka linaropsimine ja sõnnikuvedu käis talgute korras. Kui oli mure või häda, siis kogu küla aitas. Näiteks mu ema vanemate talu põles teetööliste hooletuse tõttu maha ja ehitati uuesti üles suurel määral kogu küla abiga. Ilmselt tuli osa abi ka vallast.
Emavanemate talus elas minu lapsepõlves aeg-ajalt külakorda käiv vallavaene, kel olid käte ja jalgade asemel tulekahju tagajärjel vaid köndid. Emaema tegi talle süüa ja hooldas igati seda väga intelligentset kannatada saanud inimest.
Külaelu traditsioonid olid väga tugevad, käidi koos ja peeti ka pidusid. Noored käisid õhtuti kiigeplatsil.
Selle kõige tõttu olen noorusest kaasa saanud väga väärtuslikud põhimõtted sellest rikkast kultuurist, mis on kandnudki meie rahvuslikku arusaamist ja elu tänaseni.

Missugust osa on teie elus etendanud Kõljala põllutöökool ja Jäneda põllumajandustehnikum?

Kõljala põllutöökooli õpetajad, eelkõige direktor ja ta õpetajast abikaasa lähtusid õppetöö korraldamisel kõigist eelnimetatud põhimõtetest. Mina ja mu õed tegime juba väiksest peast kõiki töid. Poiss pidi tegema kõike kuni sepatöödeni välja, rääkimata hoburakmete remondist jms. Nii oskasin minagi kõiki talutöid teha juba 7–8-aastaselt. Oskasin ka sepatöid ja ääsitules raua kokkusulatamist. Nendele oskustele andis kool juurde analüüsivõime ja sügavuti minevad teadmised.

Küsimused esitas Merike Pitk

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 422 korda, sh täna 1)