Heljo Pikhof: Müts maha omastehooldajate ees! (2)

Omastehoolduse ning  hooldusravi või hooldust vajavate inimeste põhjatu ja traagiline problemaatika on viimaks ka Eesti «eduühiskonnas» kõlapinda leidmas. Müts maha teemat süvitsi tundva ajakirjanik Tiina Kangro ees, kes on aastaid püüdnud seda meile selgemaks kirjutada!

Müts maha ka ajakirjanik Andrei Hvostovi ja tema tapva emotsionaalsuse ees, ilma milleta meie riigi hoolimatust kehastavad otsustajad sügaksid endistviisi ehk … kukalt! Pärast neljanda võimu otsustavust on sõnad küllap liigsed. Vaja on tegusid.

Vajadust kiirete tegude järele rõhutasid sotsiaaldemokraadid läinud aasta jõulude eel, kui nad  tõid riigikogu suurde saali oluliselt tähtsa küsimusena omastehoolduse olukorra ja selle mõju nii majandusele kui moraalsele keskkonnale.

Tollal koorus välja, et ilma oma lähedastele pühendunud omastehooldajateta ei oleks meil hoolekande korraldamine üldse võimalik. Üheselt joonistus välja ka see, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõudu kasutades rahaga pillavalt ringi. Kui inimene on sunnitud kodus oma sugulase eest hoolitsema, ei saa ta tööl käia ja temalt jäävad ka maksud laekumata. Toona sai selgeks veel see, et puuduvad pädevad andmed selle kohta, kui palju hooldatavaid meil on, kus nad elavad ja millised on nende vajadused.

Alates 2005. aastast on täisealise inimese hooldajale toetuse maksmine olnud omavalitsuse kohustus. Raske puudega inimese hooldamise eest on see praegu 15 eurot ja sügava puudega inimese eest 25 eurot kuus.

Kui aga täistööjõus inimene peab näiteks voodihaige lähedase tõttu ka oma leivatööst loobuma,  siis millest ta üldse elab? 2012. aastal oli statistikaameti tööjõu-uuringute andmeil Eestis vähemalt 14900 oma pereliiget hooldavat nn mitteaktiivset elanikku. Mida saab halvatud ema hooldav tütar või  näiteks insuldihaiget poega hooldav ema endale osta või lubada? Mis siis veel rääkida sotsiaalsest elust!

Kes aga püüab, hambad ristis, oma palgatöö kõrvalt ka kodust koormat vedada (hinnanguliselt käib tööl 60 protsenti tööealistest hooldajatest), see põleb samuti varem või hiljem läbi. Vaimne ja füüsiline ülekoormus võib viia peresuhete katkemiseni. Ja kui ära on lõigatud mis tahes võimalus korrakski aeg maha võtta ja saada osa ühiskonna- või kultuurielust, siis mis jääb inimesele üldse üle, et end inimesena tunda? Nii ei püsi pikalt konkurentsivõimelisena tööturul, nii ei ole ka jõudu töö kaotamise korral uue ameti järele ringi vaadata.

Juba 18. sajandil inimkonda valgustanud Voltaire hoiatas, et üksikinimest ja temale elada antud elu ei tohi tuua ohvriks näiliselt suurema hüve pärast, olgu selleks kasvõi riik.

Meie «eduühiskonnas» ei taheta Euroopat  “lummavate“  Eesti majandusnäitajate taga näha kõige tähtsamat – luust ja lihast inimest. Nii haigevoodisse surutud inimest kui ka tema lähedast, kel on sageli valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel.

2009. aastal vastu võetud perekonnaseadus sätestas «põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse». Hooldekodude kuutasu kõigub 500–1000 euro vahel, mida pensionist kinni ei maksa. Tihtilugu tuleb omastel endil sinna mähkmeid ja ravimeid tuua ning harvad pole ka hooldekodudes toimuvad inimväärikust alandavad seigad.

Riik täna hooldekodu teenust ei toeta, küll aga toetab ta 85 protsendi ulatuses ja 60 päeva aastas hooldusravi, mis tegelikult on mõeldud haigusest taastumiseks, mitte pidevaks hoolduseks.

Nõnda siis loksutatakse oma eakaid vanemaid või teisi haigeid armsaid ühest hooldekodust teise, et seda toetust maksimaalselt ära kasutada. Pisut rohkem on riigilt tuge loota üksikutel eakatel või muidu abi vajavatel inimestel: nemad võivad küsida vähemalt koduhooldust. Seda teenust  napib samuti.

Ometi ei ole saladus, et vähegi endaga toime tuleva inimese parim keskkond –  ka hääbumiseks – on omaenese kodu. Näiteks Norras on igal inimesel selleks seadusejärgne õigus. Vajaduse korral saadetakse abivajajale koju õde, kes aitab meditsiinilise poole pealt; hooldaja, kes hoolitseb patsiendi toitmise ja pesemise eest; koduabiline, kes käib näiteks poes ja koristab elamist.

25. aprillil tegi sotsiaaldemokraatide fraktsioon riigikogus valitsusele tegusa ettepaneku: muuta «Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015» nii, et meie hooldusravi korraldus lähtuks abivajajatele tegelikest vajadustest. Teisisõnu peab valitsus töötama välja toimiva süsteem, mis teeb hooldusravi kõigile abivajajatele kättesaadavaks ja vähendab omastehooldajate ränka koormat. Omastehooldajate probleemi lahendamine pole võimalik ilma kogu süsteemi korrastamiseta ja ilma, et rahastamisküsimused oleksid saanud vastused.

Meil tuleb endale aru anda, et hooldust ja ravi vajatakse kõige sagedamini üheskoos. Sestap tuleb ühendada riigieelarve, kohalike eelarvete ja ravikindlustuse võimalused ja tagada inimestele jõukohase omaosalusega hooldusravi. See tähendab, et pensionist peaks jaguma hooldekodu koha eest maksmiseks ja pisut jääks taskurahagi. Ja kindlasti nõuab eelisarendamist koduhooldus.  

Euroopa Liidu raha eraldamine selleks, et «märgatavalt» vähendada omastehooldajate koormust ja aidata neil tööle naasta, mida sotsiaalminister nüüd suure suuga lubab, on üürike kergendus, sest euroliidust pärit rahasummad saavad peagi otsa.

Samuti on väga vähestel võimalik välja üürida või maha müüa kallihinnaline kodu, et tasuda hooldekodu pikaajalise teenuse eest. Kommuunis või sõpruskonnas vananemise idee ei sobi paljudele ja on samuti mitmete agadega. Samas ei tohiks kõrvale heita ühtki võimalust, mis võiksid tröösti ja kergendust pakkuda.

Vahest oleks hoolduskindlustuse mõte jätkusuutlikum? Või siis jätta tulumaksumäär 2015. aastast ühe protsendi võrra langetamata, millest võidaksid nagunii ainult suurema sissetulekuga töötajad. Ja edasi kanda „vabanevad“ 70 miljonit eurot hoopis omavalitsustele, kes saaksid turgutada  koduõendust ja toetada erivajadustega inimeste teenuseid.

Heljo Pikhof

Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 319 korda, sh täna 1)