Kelle mure peaks olema elu maakolkas? (5)

Haldusreformi puhul tuleb paljukõneldud “avalike teenuste” teemale lisada ka meie põhiküsimus (1). Põhiseaduse järgi siis rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, mis on tõesti me riigi olemasolu ainus õigustus. Puhtmajanduslikult oleks nii pisikese rahvaarvu juures oma riigiaparaadi ülalpidamine nonsenss.

Iga eestlane panustab oma riiki palju rohkem kui kodanik “normaalsuurusega” riigis, aga saadud “teenused” on paratamatult kehvemad. Nii ebaratsionaalset panustamist ei saa siiski pelgalt “natsionalismiks” lihtsustada.
Kogu inimkonna tulevik sõltub sellest, kas õnnestub kaitsta Maa looduslikku ja inimkonna kultuurilist elurikkust. Eesti kultuur on osa mitmekesisusest, mida tuleb kaitsta globaalse ühtlustamissurve eest.

Oht rahvusriikide kadumisele

Ka inimorganism ei saaks toimida, kui erinevad siseorganid ühtlustuks üheks “globaalseks” lihaskoeks või maksaks. Just erinevuste koostoime võimaldabki maailmal toimida, rakkudest kultuurideni. Sellest vaatenurgast pole põhiseaduses toodu ainult meie õigus, vaid ka kohustus (2).

Majandushuvide survel toimival globaliseerumisel on kultuuridele sama ühtlustav ja hävitav mõju kui planeedi taime- ja loomaliikidele. Sarnase burgeri ja Coca-Cola saab sarnasest putkast igal kontinendil. Samad kaubamärgid, seebikad, suhtlusvõrgustikud, lootused ja unistused kõigile – seda dikteerib globaalmajanduse loogika, sest see on majanduslikult ratsionaalne.

Kui väärtushinnangud ja kultuurihoiakud kõikjal sarnanevad, tarbitakse kõikjal sama masstoodangut, mida moe, reklaami, info-ajupesu ja seaduste ostmisega serveeritakse – toidust uudisteni. Kui ühtlustumissurve suudaks seda takistava kultuurilise mitmekesisuse hävitada, kaoksid ka rahvusriigid.

Eripärastes rahvuskultuurides juurduvate väärtushinnanguteta oleks juba täna kogu maailm täiuslikult manipuleeritav marionettide teater. Globaalmajanduse valguses jääb oma kultuuri säilitamine ikka vastuvoolu ujumiseks.

Eesti maa- ja rannarahva kultuur on alati olnud kodu- ja perekeskne, oma elukohale, selle loodusele ning nendega seotud toiminguile keskenduv.

Vastavate eripäradega seotud traditsioonid ja oskusteave ongi see, mis on põliskultuurina põlvest põlve edasi kandunud ning inimeste elule mõtte ja väärtuse andnud.

Hando Runnelit tsiteerides: Täna on kultuur paljude arust mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakuvad. Ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on.

Kui kohalik loodus ja kultuur inimese jaoks ei kõnele, ei saa ta seda oma hinges hinnata, hoida ja armastada. Kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne loob nii täiskasvanuile kui ka lastele põliskultuurilise eneseteadvuse. See omanikutunne pole võimalik, kui pererahva kodus kamandavad võõrad. Sama kehtib kogukonna ja rahvuse puhul.

Loogiline, et demokraatiais jõuti omavalitsemiseni mitte ainult riigi-rahva, vaid ka maakoha-kohaliku tasemel. Vaid nii saab kohalikust kultuurist lähtudes kohaliku elukorralduse üle otsustada. Siin on isegi eksimused osa vaba eneseteostusega seotud vastutusest. Vastutusest vaba ja eksimatu saab olla vaid võõraste käske täites.

Kohaliku omavalitsuse põhieesmärk on hoida vaba, oma kodukohast ja traditsioonidest hooliva, vastutusvõimelise kodaniku omanikutunnet kui kohaliku kultuuri ja rahvusriikluse alust.

“Teenuste osutamine” on vahend, mitte eesmärk omaette. Teenindusalade piiritlemisel viib majandusloogika nn tõmbekeskuste mudelini, mis kujunes ajalooliselt välja N Liidu okupatsiooni ajal (rajoonid). See lähtus globaalsusele pretendeeriva, rahvuslust välistava impeeriumi korrastatuse loogikast ja majandussuunistest.

Tänagi tehakse me tootmist, turge, transporti, keskkonda, rahandust – kogu majandust reguleerivad otsused väljaspool Eestit. Loogiline, et näiteks Saaremaal oleks neis oludes majanduslikult sobivaim kopeerida endist Kingissepa rajooni.
Tänase valimissüsteemiga tähendaks see, et saarlaste enamuse (st linlaste häältega) valitud Kuressaare kodanikud oleksid sunnitud juhtima kohalikku elu igas Saaremaa kolkas. Moekas küsimus kõlaks: mis oleks sellel pildil valesti?

Elu eesmärk on söömine?

Tänane vaidlus käib paradigma raames, kus vahend on eksinud eesmärgi kohale. Kus söömise eesmärk ei ole elu, vaid elu eesmärk on söömine. Selles tuleks ära tunda sama tarbijamentaliteedile apelleeriv, majandus-efektiivsust esiplaanile upitav globaliseerumissurve, mis püüab nivelleerida kultuurierinevusi.

Otsekoheselt sõnastatult kõlaks see küsimusena: milliste materiaalsete hüvede vastu oleksite teie nõus vahetama oma kohaliku kultuuri?

Järgmine küsimus käiks loogiliselt rahvusriigi kohta. Sellest pole ju midagi, kui me tõesti “elame selleks, et süüa”. Meil on vaba voli kaotada oma põhieesmärkidest majandusliku põhjenduseta idealistlikud sihid. Kuid tehkem see valik siis teadlikult ja vastutades. Mitte end lollitades või asudes halama siis, kui on hilja midagi parandada. Kuni me pole otsustanud, kuhu tahame jõuda, on vaidlus liikumissuuna üle pisut tobe.

Kuni põlisrahvas oma kultuuri utiili andnud ei ole, kuid seadusandlus ja riiklikud programmid sellega siiski ei arvesta, seni satuvad viimased paratamatult vastuollu põlisrahva väärtushoiakute ja arusaamadega. Rahva teadvuseni jõudes tekitab see võõrandumist oma riigist, tõukab “vana hea” moonakamentaliteedi poole – võõras köis, las lohiseb.

Ükskord aga jõuab iga otsusega seotu ikkagi rahva teadvuseni, hoolimata propaganda hetkemõjust. On ju tohutu vahe, kas hiidvaldade poole suunav reaalmajanduspilt on tekkinud passiivsuse tõttu või pingutuste kiuste.

Täna promotav reform on toimunuga takkajärele kohandumine. Kui regionaalarenguid oleks jõuliselt suunatud, lähtudes põhieesmärkidest, poleks sellisel olukorral tekkida lastud. Ja vastupidi, kui põhieesmärk oleks majandus-efektiivsus, tähendaks nüüd aktiivne poliitika keskendumist Eesti ainsale tõelisele tõmbekeskusele – Tallinnale. On kohatu kõnelda (riigi)laeva tüürimisest, kuni see passiivselt (globaal)hoovusega kaasa lengerdab.

Loomulikult ei saa rahvuskultuuri arvestamiseta olla selget ja põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat või poliitikat. Arvatavasti kaaluvad majandus ja nn reaalpoliitika ka antud küsimuses deklaratiivsed põhiväärtused üles.
Olukorra muudab halenaljakaks asjaolu, et see konformistlik ohverdus osutub juba lähemas tulevikus mõttetuks. Pole ju eriline saladus, et tarbimiskultusele toetuv globaliseeruv kasvumajandus on juba tupikusse jõudnud (3).

Ning iroonilisel kombel on kosuva globaalkriisi ainsad lahendused seotud just nende lokaalsete põhiväärtustega, mille lagunemisele hetkeoludest lähtuv haldusreform kaasa aitaks.

Kohalik elu jääb ikka kohalike mureks

Siinkirjutajale on jäänud mulje, et reformi vedav minister siiski teadvustab ohte. See seletaks ka aktiviseerunud koostööd kodanikuliikumistega, mis toetavad kohalike kogukondade elujõu taastamist. Kuid sellega tehakse panus entusiastide altruistlikele ponnistustele, mitte terviklikele riiklikele poliitikaile, nagu võiks rahvusriigilt eeldada.

Nii et kelle mure siis on elu maakolkas? Linlaste? Pole vahet, mida võõrad arvavad, kohalik elu jääb ikka kohalike mureks.
Maakogukondadel on aeg organiseeruda, et oma hääl ka kohapealse võimu vaakumis kuuldavaks teha ja süvenevaks globaalkriisiks valmistuda.

1 Toetun siin Aare Kasemetsa kogutud kultuuritegelaste ja -teadlaste mõtetele (vt http://www.folklore.ee/ideepank.htm).

2 Tiit Kärner, EE, 4.02.2012.

3 Toimuvast põhjalikumalt raamatus “Globaalpohmelus”.

Kaupo Vipp
Torgu Kuningriigi vardja,
ei ole ühegi omavalitsuse palgal

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 716 korda, sh täna 1)