Ema, kallis ema, oled nõnda hea…

Homme on emadepäev. Päev, mil viia oma emale ja vanaemale lilleõis või kui neid enam elus pole, käia nende kalmul või siis lihtsalt neid meenutada.

Õed Veronika Allas ja Anu Tanila Kuressaarest:

Veronika Allas: Minu esimesed mälestused emast pärinevad ajast, kui olin 3–4-aastane. Esimesena meenub, et ema oli väga ilus, aga väga nõudlik. Koos emaga olles pidin viisakalt ja viksilt käituma. Kuna enamik aega kasvasin kodus vanaema lapsena, siis oli emaga koos väljaminek oluline sündmus ja mõned hetked on siiani eredalt mällu süüvinud.
Näiteks mäletan, et ema viis mind kontserdile, kus ta laval esines, lugedes pikka ja keerulist luuletust, millest ma midagi aru ei saanud. Küll aga vaatasin tähtsa näoga ringi – kas teised ikka teavad, et seal laval on minu ema.

Uhkust oma ema üle olen tundnud hiljemgi – siis, kui sai valmis meie uus elumaja, mille ehitamise algataja ja organiseerija oli ema ja kus me kõik jõudumööda kaasa aitasime. Siis, kui ema oma haigusi trotsides suutis taas endaga toime tulla ja eeskuju näidata, kuidas eluraskustest läbi murda. Ja lõputult palju tööd, mida ema on elu jooksul teinud.

Anu Tanila: Üheks suureks emalt õpitud oskuseks pean loodusearmastust ja oskust enda ümber pisiasju märgata ja hinnata. Olgu tegemist siis pisikese kannikeseõiega metsa all või inimese tänuliku pilguga.
Olin umbes 5-aastane, kui hakkasin emaga suviti lambakarjas käima. Sel ajal peeti paljudes meie kandi peredes lambaid, kuid maad lammaste karjatamiseks polnud. Aga oli luba karjatada neid lambaid ühise karjana mereäärsetel puisniitudel, kus polnud kolhoosimaad. Nii käisidki kõik lammaste omanikud kordamööda vabast ajast karjas, lambaid oli kokku paar-sada ja see karjapäev oli lapsele päris pikk. Et aega oli jutustada ja koos olla, kasutas ema iga võimalust näidata taimi ning õpetada kuulama ja vahet tegema lindude laulul. Ta võttis sageli ka ise laulu üles ning tihti olid need laulud pikad ja põnevad jutustused kaugetest maadest või aegadest.

Emale meeldib laulda ja ta oskab siiani ka rutiinse töö tegemise laulmisega hoopis millekski muuks muuta. Suvised ühised istumised kodus lõkke ääres ei möödu kunagi, ilma et laulu üles ei võetaks.
Ema ütleb, et kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest ammugi. Ja seda, et ämblikul ja sipelgal on samasugune õigus elule nagu inimeselgi. Kui ma lapsena tahtsin toas ämblikku maha lüüa, oli ema see, kes võttis paberilehe, keeras torusse ja viis ämbliku õue.

V. A.: Tänaseks on emal lisaks kolmele täiskasvanud lapsele veel 8 lapselast ja 1 lapselapselaps, kes kõik vastavalt võimalustele (kuna mõned elavad Eestimaast kaugel) külastavad teda vähemalt kord aastas, mõned aga peaaegu iga nädal. Alati kui koju minna, ootab laual ema küpsetatud kook ja esimese asjana küsib ema, kas kõht on tühi. Ja alati ongi.

A. T.: Ema hoiab siiani meie peret koos, vaatamata sellele, et elame üksteisest kaugel. Kui on vaja lastelaste sünnipäevi meeles pidada, siis on just tema see, kes tähtpäeva ka kõigile teistele meelde tuletab. Kui kellelgi on probleeme, siis jagatakse ka neid ja püütakse üheskoos lahendada. Ka Skype’i ja interneti kasutamise on ema olude sunnil ära õppinud ja saab päris hästi hakkama.

Vahel tundub ema muretsemine juba täiskasvanud laste pärast ülearune, samas, juba ise vanematena, mõistame teda suurepäraselt, see jätkuv hoolitsus teeb südame soojaks ja annab jõudu.
Emadepäeval oleme kindlasti koos peredega emal ja isal külas, sest mida vanemaks saavad meie vanemad, seda olulisemaks muutub koosveedetud aeg ja iga räägitud jutt.

Aitäh, ema, ja ilusat emadepäeva!

Joonas Jõgi Kaarma vallast Lahekülast:

Minu ema Ülle on töökas, julge, seltskondlik, järjekindel, andestav. Andestust paluda on mul temalt ikka tulnud. Mina olen tema neljas laps, pesamuna, keda ehk rohkem hellitati – ma ei pidanud kunagi tööd tegema.
Mu ema oskab väga hästi leiba küpsetada – seda hakkas ta järsku tegema kaks aastat tagasi. Nüüd söömegi kodus tema küpsetatud leiba. Emadepäeva puhul läheme ehk koos välja sööma.
Mu üks vanaema oli õpetaja, teine ämmaemand. Praegu külastan neid kahjuks harva, paari kuu tagant, kuigi peaks tihedamini – elavad nad ju siinsamas.

Laura Brigitta King Leisist:

Minu ema on armas ja abivalmis, paremat ema ei oskakski soovida. Ta saab alati aru, kui mul on mingi mure. Tal on ka alati õigus – kui ma mõnikord olen ka teisiti arvanud, siis hiljem saan aru, et asi on ikka nii, nagu ema ütles.
Ema on väga töökas, püüan teda jõudumööda aidata. Arvan, et olen oma emale olnud hea laps, muret talle teinud ei ole.
Emadepäeva tähistame koosolemise, tordisöömise ja väikeste kingitustega. Mul on ka kaks vanaema, aga neid ei saa ma nii sageli külastada, kui tahaksin, sest nad elavad Tallinnas, meie kolisime aga Saaremaale.

Maido Toll Kuressaarest:

Minu ema pole enam ammu-am-mu – sündis ta ju aastal 1901.
Mu ema oli kena ja töökas inimene, hoolitses meie eest hästi. Meid oli viis venda, mina olin kolmas. Eks see poistevägi tegi vahel koerust ka. Siis hirmutas ema vitsaga ja vahel sain vitsa ka. Aga see tuli ainult kasuks.
Ema oskas hästi süüa teha, tema toitudest on siiani eriti hästi meeles ühepajatoit ja pannileib – see viimane meeldis mulle kangesti. Isegi mina õppisin väikesena tema kõrval süüa tegema.
Mu ema puhkab Kihelkonna kalmistul. Käin tema haual sageli. Võib-olla jõuan sinna ka emadepäeval. Minu jaoks on emadepäev tähtis päev, mil oma ema alati hea sõnaga meenutan.

Jaanika Niit Kuressaarest:

Minu ema on kõige parem. Ta on väga hooliv ja armastav, muretseb, kui keegi meist, tema lastest on kodust kaugel, tunneb huvi, kuidas meil läheb. Ta on just selline, nagu üks ema olema peab. Olen oma emaga alati hästi läbi saanud, ka teismelisena. Ei ütleks, et oleksin talle kunagi raske laps olnud. Õppisin hästi, kuulasin sõna, suuri lollusi ei teinud, et ta oleks pidanud mu pärast muretsema.

Näeme emaga sageli – ta käib lapselapsel külas ja me ise külastame teda paari nädala tagant. Ka mu vanaema on väga hoolitsev. Eriti hästi oskab ta pannkooke küpsetada – neid teeb ta ikka siis, kui tal külas käime.
Emadepäev on meie perele väga oluline. Saame kokku, kingime emale ja vanaemale lilli, sööme torti. Kuna olen ise ema, tean, et ema olla ei ole alati kerge.

Õnne Enna Kuressaarest:

Minul oli väga tore ja töökas ema. Ta oli alati olemas, kui teda vajati, aitas alati. Veebruaris oleks ta saanud 76-aastaseks.
Meid oli peres kolm last. Ema oskas väga hästi õmmelda – paljud meie lapsepõlverõivad olid tema tehtud. Meie saime oma õmbluskogemuse tema käest. Mu ema ütles alati, et teistele ei tohi halba teha, et see halb tuleb sulle kõik tagasi – see on õige jutt. Ise emana ja juba vanaemana mõistan oma ema kindlasti rohkem kui lapsena.
Emadepäev on minu jaoks alati olnud tähtis päev – kui ema elas, käisin tal sel päeval ikka külas. Nüüd, kui ema enam pole, käin ta haual.

Jutud kirjutas üles Monika Puutsa

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 596 korda, sh täna 1)