Hiinlased oskavad hoida kokku (2)

Hiinlased oskavad hoida kokku

VIIRELIND HONGKONGIS: Esireas vasakult Toomas Erikso, Annabel Keerd, Kristjan Rannaäär, Brita Laht, Taavi Paju, Johanna Järmut, Erko Tiitma, Kerttu Jaus; püsti seisavad tüdrukud (vasakult) Kristina Kütt, Kateriin Aljas, Gärolyn Saar, Marii Prii, Johanna Pitk, Sandra Hints, Merily Porovart; tagumises reas (vasakult) Alo Oll, Morten Umber, Raino Teras, Kerdo Kütt, Allan Rasva, Lauri Kiirend, Ragnar Looris. Foto: Anu Viljaste

Ühte keskmist hiinlast iseloomustavad Uudishimu suure tähega, sõbralikkus, lühike kasv ja metsik kehaline aktiivsus.

Hommikuti umbes kell kuus kogunevad vanemad mehed ja eelkõige naised gruppidena tänavatele, panevad muusika käima ja alustavad tai chi’ga. Tundsin, et pean ka sellest rituaalist osa saama ja ühinesin nendega. Kõik lood olid nauditavalt aeglased ja nõudsid kannatlikkust, iga käeasetust ja liigutust näidati mulle mitu korda. Viimased tantsud olid alati rahvuslike mõõkadega. Mis kõige armsam – mulle neid millegipärast ei usaldatud ja anti lehvik.

Hongkongi sattudes minge kindlasti tai chi’sse. Nii saate kohaliku kultuuri vaimu kohta palju teada.

Kümme tundi lendu

Meie, Orissaare kultuurimaja laste ja noorte rahvatantsurühma Viirelind sõit Hongkongi supertoredale tantsureisile sel kevadel algas küll viliseva bussimuusika saatel Orissaarest Tallinna poole. Natuke ootamist Tallinna lennujaamas ja juba oligi enamik meist nautimas oma päris esimest lennukisõitu. Oh seda õnne, kui juba poole tunni pärast Helsingisse jõudsime. Tekkis ärevus.

Oo, kümme tundi lendu kahe toidukorraga ja oo, Hongkong: hiiglaslikud pilvelõhkujad, niiske õhk, tume taevas, tänavate puhtus, vasakpoolne liiklus, täpne teenindus, umbkeelsed müüjad, meeldiv vastuvõtt kõikjal.

Meie esimene esinemine oli suduse päikese all, aga lõõskavas palavuses. Vesi jooksis ja joomine tegi asja veel hullemaks. Kaunid villased rahvariided hoidsid aga meeldivat jahedust ja esinemine läks täiega korda. Kogu Tähtede avenüü oli täis tipitud esinemislavasid ja kõikjale jätkus vaatajaid. Teised esinemised möödusid mõõduka väikese vihmaga, mis ainult karastas.

Kõik meie esinemised toimusid The Avanue of Stars’il (kohas, kus nägime peaaegu päris Jackie Chani ja Bruce Leed ning saime oma käsi nende pihus hoida ning ühel tuulisel õhtul nägime avenüül valgussõud, pilvelõhkujatelt tulid muusikataktis valgusvihud ning teisel pool vett seda vaadata oli omaette müstika!

Teises kultuuris on esimene asi – teeks kohalikega pilti! Eks meie tahtsime pildile saada hongkonglasi, aga tegelikult olime hoopis ise külgetõmbeobjektid. Meid piidlesid mitmed silmapaarid, isegi tänaval koputati õlale ja avaldati soovi ühele pildile saada.

Parim sõber telefon

Kas teate ikka, mis on ühe hiinlase parim sõber? Ega mina ka ei teadnud. See on telefon – selles on kogu nende elu. Ühistranspordis ei tõsta ükski selle riigi elanik pead, vaid mängib oma telefonis mõnda mängu või räägib terve aja hands-free telefoniga, isegi taksos sõites.

Õhtuti käisime väljas söömas ja et kõik oleks nagu päris, siis muidugi pulkadega. Esimene kord andis küll ühe Harju keskmise mõõdu välja – väga hullusti ei läinudki, nälga igatahes ei jäänud. Järgmised päevad oli asi juba käpas. Paar hongkonglaste nippi: salat – see on terve keedetud kapsapea laual, soola kasutage vähe, suhkur tee sees on maitse rikkumine. Tervislik eluviis eelkõige.

Külastasime ka Macau saart, mis on umbes Muhu suurune, aga elanikke on pea 500 000 ringis ja arvata võite, kui kõrged on nende pilvelõhkujad! Meid ootas seal saar täis kasiinosid ja soe suvevihm ning ilus ja prantslaslik stiil. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna, kui oleme rikkad ja kuulsad ning meil on piisavalt raha, mida kulutada.

Kõige suurem katsumus ja samas ka kõige suurem elamus oli Buddha kuju külastamine, kuhu viis kirjeldamatult pikk trepirägastik. Näha midagi, mis on sealsele kultuurile nii hingelähedane, nii väärtuslik, nii sõnulkirjeldamatult ülim, on väärtus, mis annab meile aimu selle rahvuse ühtekuuluvusest ja mõtlemisest.

Tore ettevõtmise organiseeris meile Hannes Hanso, tänu kellele saime külastada Hongkongis asuvat Euroopa Liidu esinduse hoonet. Küll see oli suur ja täiega turvatud maja. Istusime laua ümber, kus iganädalaselt saavad kokku riikide esindused, Eesti poolt Siim Kallas, ja teevad meile tähtsaid otsuseid.

Ja saabuski aeg sõita tagasi Eestisse.

Tantsides läbi maailma

Hongkonglastes on midagi nii hingematvalt ilusat ja lummavat. Nende ühtekuuluvustunne ja heatahtlikkus on midagi, mis jääb mind saatma kogu eluks. Võimalus reisida maailmas ja tutvuda sealsete inimestega, kohtuda teiste maade noortega ja kultuuridega teispool piire on kindlasti üks väärtuslikumaid ja harivamaid asju me elus. Heatahtlik uudishimu on parim, mis olla saab. Unistage, tutvuge ja mis kõige tähtsam – nautige hetke!

Ei ole kerge käia vahel isegi paar-kolm korda nädalas rahvatantsuproovides, eriti kui osa tantsijaid on juba maailmas laiali või kui noortel on nii palju muid ahvatlusi. Aga selliste reiside nimel me oma eesti rahvatantsuga läbi kogu maailma tantsimegi – see on seda vaeva ja raha mitmekordselt väärt!

Merily Porovart

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 511 korda, sh täna 1)