Sõda kui esimene perpetuum mobile

Inimkonna senise ajaloo üks läbivaid jooni on ja arvatavasti jääb pidev sõdimine. Tõenäoliselt pole olnud hetkegi, mil planeedil Maa oleksid relvakonfliktid sootuks puudunud. Mõni peab sõda lausa kunstiks, mille vägevaid meistreid ülistatakse kroonikates aegade lõpuni.

Kaotajaid, kellele võis saatuslikuks saada kõigest üks juhuslik vihmahoog või söömata jäänud hommikueine, siunatakse nende oskamatuse pärast igavesti, kuigi nad võisid olla taktikageeniused. Kuid enne kui keegi võidab või kaotab, peab sõda alguse saama.

Riikidevahelised suhted kulgevad tänapäeval üldjoontes demokraatia võidukäigu tähe all. Ilmasõdade vahelise majanduskriisi ajal valitsenud meeleolud, et on vaja kindla käega juhti, kes päästab rahva, maksid valusalt kätte, pannes aluse autoritaarsete valitsemisvormide taandumisele. Seetõttu on demokraatiast saanud omamoodi püha lehm, millest peaks puudutatud olema iga riik.

Nagu kahe näoga Janus

Esmapilgul tundub säärane mõtteviis igati kiiduväärt, sest kehtestatakse rahvavõim, kuid kui süveneda, paistab see läbinisti kahepalgeline.

Nimelt on viimase kümnendi konfliktidest selgelt välja kumanud asjaolu, et kus iganes demokraatia lipulaeva USA käsi mängus, seal leidub tõenäoliselt naftat või mingit muud defitsiitset maavara.

Ka sellist käitumist võib inimlikult mõista, sest eesmärgiks on oma järglaste tuleviku kindlustamine. Mis on siiski ülimalt silmakirjalik, kui selle tarbeks valatakse tuhandete, samuti paremat homset lootvate inimeste verd.

Kui 20. sajandi teise poole dualistliku maailma ja selle suurima vastasseisu, külma sõja, suutsid suuresti lõpetada Lääne diplomaatilised ja majanduslikud kavalused Ida üle, näiteks Kuuba raketikriis ja Ronald Reagani alustatud teine võidurelvastumine, siis ei välista praegune olukord ajaloo kordumist.

Maailm hakkab taas polariseeruma. Maailm, kus ühel pool on USA ja ülejäänud läänelikud riigid ning teisel pool Hiina uue presidendi eestvedamisel tekkiv transkontinentaalne liit Aasia ja Lõuna-Ameerika suurriikidest, mis pole tuntud demokraatliku valitsuskorra poolest.

Kas Januse-laadne kahepalgeline maailm on paratamatus? Irooniline, kuid seekord on ootamatult pakkunud võimaluse pingete vähendamiseks Korea konflikt. Vastastikune mudaloopimine poolsaarel on asendunud reaalsete sõjaliste manöövritega. Ma olen veendunud, et kui suurriigid koonduvad ühiselt Põhja-Korea vastu, siis täiemõõduliste lahinguteni olukord ei arene, sest sellest sõjast väljuksid kaotajatena kõik.

Demokraatia edulugu saab jätku ka edaspidi, kuid vastukaal on tekkinud. Diplomaatiast saab maailmarahu alus, sest kui suurriikide vahel “andmiseks” läheb, siis tuumapommid riiulisse ei jää.

Rahahimu on raske välja rookida

Kummalisel kombel just needsamad massihävitusrelvad liidavadki riike. Nende hulka vähendatakse ühiste pingutustega, et need ei satuks terrorirühmituste kätte. Kui otseseid konflikte riiklikul tasandil on võimalik vältida dialoogi abil, siis äärmusrühmitustega on kimpus valitsused üle maailma.

“Tänu” sellele on tänapäeva sõjad muutunud asümmeetriliseks ning kokkupõrkepunktid on pidevas liikumises. Süüdi on selles kiiresti arenenud tehnoloogia ja igipõlised kultuurilised erinevused, mis on peamised pingete tekitajad.

Sõda terrorismiga on nõudnud erinevatel mandritel lugematuid elusid. Lõppu ei paista kuskilt. Ehk oleks aeg jäärapäisusest loobuda ja vastaspoole sõjaliste meetmetega suretamise asemel istuda nendega ühise laua taha ja üksteist kuulata? Küllaltki idealistlik mõte, kuid siiski proovimist väärt. Ma olen kindel, et mingisugused erimeelsused lahenevad kindlasti ja kui esialgsed kokkulepped on saavutatud, on võimalik nende baasil edasi liikuda.

Kahjuks ei saa arvestamata jätta sõjatööstusest tulenevate kasumitega, mis on röögatud. Relvakonfliktide puudumisel jääks palju mõjukaid inimesi ilma suurtest rahaportsudest ja seda pelgavad nad kui tuld. Sõda terrorismiga nõuab just parajat hulka relvastust töösturitelt, et kenasti ära elada.

Seetõttu ei ole lihtsat lahendust niipea oodata, sest inimestest rahahimu välja rookida on põrgulikult raske.

Sõda on, sõda oli ja sõda jääb. Muutub vaid selle olemus, sisu, selle osapooled ja väljendusviis.

Võtmesõna suuremat sorti katastroofide ärahoidmiseks on diplomaatia. Oskus laveerida osapoolte nõudmiste ja vajaduste vahel on haruldane omadus. Selliste oskustega inimesed suudavad maailma tasakaalus hoida. Samas ei luba kasumihimu täielikul rahul maailma vallutada. Kuid loota võib siiski.

Mihkel Aavik
Kuressaare gümnaasiumi abiturient

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 182 korda, sh täna 1)