Suur maa, suured asjad: Lõputu võistulaulmine (1)

Tundub ülimalt meelevaldne hakata üheaegselt rääkima värskest Eesti inimarengu aruandest ja Eurovisionist.

Milline ühisosa võiks küll olla mitme ülikooli ühiskonnateadlaste pikaajalisel tööl telesaate formaadis Euroopa lauluvõistlusega? On’s sotsioloogial ja spordil (Eurovisioni kroonik Jan Feddersen nimetab raamatus “Ein Lied kann eine Brücke sein” võistlust laulmise EM-iks) midagi sarnast peale selle, et mõlemad sõnad algavad s-tähega? Vaatame.

Seekordne, kolmapäeval esitletud inimarengu aruanne 2012/2013 asetab Eesti maailma konteksti.

Ühest küljest annab see meile jälle portsu edetabeleid, kus näpuga järge ajada. Niisugune asi meile meeldib. Sest Eesti pole naljalt igav Harju keskmik, vaid ikka kas käsi kullas või taguots vastu emakest maad.

Esimene pakub võimaluse rind uhkusest kummi lüüa (peamiselt sisimas, sest avalikult häbenetakse seda näidata), teine aga end haletseda, kiruda Eesti riiki ja rahvast kui lootusetut juhtumit maapõhja (ja seda ei häbeneta avalikult kunagi).

Rahvuse sotsiaalpsühholoogilisi omapärasid tõlgenduses kõrvale jättes tuleb siiski tõdeda, et võrdlemine on edasiviiv.

Inimarengu aruanne on nagu inventuur, mida aeg-ajalt on vaja teha igas majapidamises, iseloomustas uurimuse peatoimetaja Mati Heidmets. Jah, kuidas me muidu teaksime ja tunnetaksime, kust king pigistab, milliseid valdkondi tuleb järele aidata. Üleüldse – kuidas teha edasisi samme.

Aruande põhijäreldus rõhutab: me oleme üleminekuajast väljas. Masina prototüüp on valmis, nüüd tuleb hakata selle sõlmi timmima, et see üha ladusamalt töötada saaks.

Soome väliskaubanduse ja Euroopa asjade minister Alexander Stubb kirjutas sel nädalal Postimehes, miks on kasulik, kui Soome ja Eesti maailmas ühiselt asju ajavad. Asi pole ju ainult selles, et meie välisminister Urmas Paet on tema sõber ja kaks rahvast keelesugulased. “Kui kaks väikest maad on koos liikvel, saame nähtavust ja kaalu,” märkis Stubb hiljutise Mehhiko reisi ainetel. Tõepoolest. Võrdlemise tulemus pole vaid omavaheline konkureerimine. Eristuste märkamise juures aitab see leida ka sarnasusi. Sest laiem eesmärk on ju üks, mida on päris lihtne sõnadesse panna – luua keskkond, kus inimestel oleks tõesti hea elada.

Aga kuidas, pagana pihta, seostub sellega Eurovisioni lauluvõistlus? Minu arust väga kenasti. Iga õige eurolaul pidavat kasutama sõnu “rahu” ja “armastus” ning laulutekstid, isegi kui need on konstrueeritud ja naiivsed, kannavad ometi sõnumit, mis iseloomustanud Euroopat viimase 60 aasta jooksul. Sest kuigi Vana Maailm kuuleb praegu (kohati õigustatud) kriitikat, on ühine asjaajamine olnud kokkuvõttes siiski vaieldamatu edulugu. Just seda, eespool nimetatud laiemat eesmärki silmas pidades.

EL-i astudes, ja sedagi väitsid sotsioloogid, andis just Tanel Padari ja Dave Bentoni võit Kopenhaagenis 2001. aastal meile eurousku, mille jätkuvat olemasolu kinnitab ka mainitud inimarengu aruanne.

Saime toona võiduga kinnitust, et meie trikoloor võib seista teiste Euroopa lippudega võrdses reas ja mõnikord isegi kõrgeima varda otsas. Avaliku arvamuse uuringuis tõusis Euroopa Liidu populaarsus ning kümme aastat tagasi hääletasime end EL-i liikmeks.

Ega siis muud, kui laulgem ja hinnakem! Võtkem teistelt šnitti, kus kasulik, ja leidkem ka originaalseid ideid. Et uus saaks alguse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 122 korda, sh täna 1)