Keerdkäigud inimese ja tõeni (1)

Lapsepõlves loetud muinasjutud jagavad tihti inimesed headeks ja halbadeks. Igal lool on tavaliselt ainult üks külg, tõde selgitatakse välja ja lõpp on õnnelik. Ilmselt ei saa tegelased ise sinna midagi parata. Kui nad peaksid aga oma lehekülgedelt pärismaailma astuma, leiaksid nad eest hoopis teistsuguse elu.

Kui laps teeb pahandust, öeldakse, et ta on paha. Tegelikult ei saa inimese olemust paika panna kõigest ühe eksimuse või õnnestumise põhjal.

Teod ise võivad olla head või halvad, kuid inimesed mitte. Kui Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” Pearu üle otsustada ainult tema vempude ja vihahoogude järgi, võiks väita, et ta on kuri, kiuslik ja halb. Aga vaadelda tuleb ka tema teist külge. See Pearu, kes ei sunni oma mehi liigselt töötama, armastab nalja ja Krõõda heledat häält, on ju üdini hea.

Selleks, et inimesest selget pilti saada, peab teda põhjalikult tundma õppima.

Otsus esimese mulje põhjal

Tihti tehakse otsus aga esimese mulje põhjal. Näiteks J. K. Rowlingu “Harry Potteri” sarjast pärinev nõiajookide õpetaja Severus Snape. Teda peetakse kurjaks, salakavalaks ja õelaks meheks, kes töötab tegelikult Lord Voldemorti heaks. Tõde selgub alles viimase raamatu lõpus. Snape oli kogu aja küll teeselnud, kuid hoopis Harry Potteri kaitsmiseks. Mees ei tahtnud lihtsalt ennast reeta.

Tihti ei vaevuta inimeste puhul tõde välja uurima. Ühte selget tõde inimolemuse headusest või kurjusest siiski vist ei ole.
Võimatu on meeldida kõigile. Inimeste arvamused on lihtsalt nii erinevad.

Samal ajal, kui tuhanded inimesed seisavad kostümeeritult Lady Gaga kontserdil lava ees, on paljud hoopis mõnel internetileheküljel ja kritiseerivad artisti välimust, lauluhäält ning kahtlevad, kas tegemist on ikka naisega.

Esmamulje võib avaliku elu tegelaste puhul otsustada nende edu. Inimolemus on väga keeruline. Ma ei ole kindel, kas kõiki üldse saab jagada ainult kahte kategooriasse ning kas seda tegelikult üldse vajagi on. Õigem oleks leppida, et inimesed on erinevad ja igaühel on oma arvamus.

Kui inimeste tundma õppimisel otsustab igaüks ise, mis on tema jaoks nii-öelda tõde, siis teistes valdkondades ei pruugi nii olla. Kohtupingis peab tunnistaja vanduma, et räägib tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi peale tõe. Kui ta seda ei tee, on kohtul õigus talle süüdistus esitada.

Tavaelus ei saa kedagi tõe varjamise eest seadusega karistada. Üldiselt ei taheta tunnistada, kui valetatakse. Võib-olla arvatakse, et tegemist on hädavalega, see ei tee ehk kellelegi haiget.

Lapsepõlvest meenub aga ütlus: “Kes valetab, see varastab ja vangikongi armastab.” Tõe rääkimine võib mõnikord olla raskemgi kui valetamine.

Tõde võib olla valus, teha lähedastele haiget, rikkuda suhteid. Arvatakse, et lihtsam on mõnda asja varjata. Kuid see on põgenemine ning niimoodi probleeme ei lahendata.

Lõpuks on siiski inimene ise see, kes otsustab, mida ja kui palju rääkida.

Kas tõde on alati hea?

Kui enne väitsin, et mitte inimesed pole head või halvad, vaid nende teod, siis tekib küsimus, kas tõe rääkimine on hea või halb. Põhimõtteliselt peaks ju tegemist olema õige teoga, aga kui kellelegi haiget tehakse, kas ka siis on tõde hea? Mõnikord on vist targem jätta midagi ütlemata, kui see põhimõtteliselt asja ei muuda. Tõe olemus on vähemalt sama keeruline kui inimese oma.

Muinasjuttudes on tegelaste saatus tihti ette määratud. Pahad saavad karistada ja head võidutsevad. Kuid lugejad ei tea tegelikult tegelaste tausta ega kogu tõde. Äkki oli kurjast võõrasemast kuninganna lapsena inetu ning kõik norisid teda, kasvades sirgus ta ilusaks naiseks nagu luik “Inetus pardipojas”. Pärast kogetud kannatusi ei suutnud ta taluda, et Peegli sõnul ei ole ta ikkagi kõige ilusam.

Võib-olla teadis kuninganna, et mürgitatud õun ei naeluta Lumivalgekest igaveseks klaaskirstu. Hea ja halb on suhtelised mõisted. Kui üks kaotab tänaval euro, on see tema jaoks õnnetus, leidjale aga õnn. Igal asjal on vähemalt kaks külge ning seetõttu ei piisa vaid esmamuljest.

Igal inimesel on vabadus olla, kes ta tahab; teha, mida õigeks peab; otsustada, kas rääkida tõtt või mitte. Elu ei ole muinasjutt. Selle tegelasi ei saa jagada headeks ja pahadeks. Kui Lumivalgeke, Tuhkatriinu ja paljud teised astuksid raamatu lehekülgedelt pärismaailma, läheksid nad peagi tagasi, sest lihtsam on olla kindel, et tõde ei ole vale ega hea järsku hoopis halb.

Pärlin Luhila
Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 440 korda, sh täna 1)