Lugeja kiri: Üks vahva päev

Inimesel on peamine tegevus töö. Seda jätkub nii päevaks rahateenimise eesmärgil kui ka koju, kus keegi enam minuteid ega tunde ei loe ja millest töövõimetusleht ei päästa.

Maainimene saab veidi hinge tõmmata talvel, kui pole just sagedast lumesadu ja selle tulemuse koristamist. Kevadel algab pihta kiire töö aias ja põllul, sest kõik seemned ja kartul tahavad mulda saada, muru kasvab märkamatult heinaks ja pidevalt tunned, et tööd on üle pea.

Just vahetult enne kevadist töörabamist kutsuti Tornimäe näitering Tungal külla Hiiumaale, esinema muuseumiöö pidustuste raames.

Triigist sõitsime välja ilusa sooja ilmaga, kuid hiidlaste pool oli ilm külm ja vingus. Seda panid hiidlased ka “pahaks” – et külakostiks oleks võinud ju ilusa ilma tuua. Väheke enne tagasisõitu jõudis õnneks ka Hiiumaale soe ja päikesepaisteline ilm ning hiidlased jäid rahule.

Päev oli stiilis “nõukogude-nostalgiline Kärdla”. Tore oli näha tuttavat tehnikat. Soe tunne tuli, vaadates GAZ-51, millega 1972. aastal sai õppesõitu tehtud ja eksamid antud, sest ALMAVÜ autokoolidele sõiduautosid veel ei jagunud.

Uhkelt sõitsid luksusautod Volgad, isegi Tšaikat oli linna vahel näha. M-id ja muud veneaegsed mootorrattad põristasid täiega. Mulle meenus naabrimees, kes 70-ndate algul ostis endale IŽ Jupiter 3 ja oli selle üle hirmsasti uhke.

Korraldati ka masinate paraad. Meie tüdrukud kutsuti kasti nagu ikka vanal ajal, kust nad lehvitasid ja tervitasid vaatajaid. Seejärel toimus masinate vigursõit ja originaalseima sõiduki valimine. Nööri mööda käimisega kontrolliti juhtide kainust.

Pärast masinate paraadi said sõna “rajoonikomiteede esimehed”, kes tervitasid rahvast Tuuru maja trepilt. “Sõnavõtte katkestasid korduvad ja kestvad kiiduavaldused”, nagu vanasti lehes kirjutati. Ka meie Tungal esines massdeklamatsiooniga 1985. aastast. See võeti vastu soojalt, mitmete naerupahvakutega.

Majas oli üles seatud nõukogude-teemaline näitus, kus olid väljas toonased kodused tarbeesemed, sõduri- ja miilitsavorm, gaasitorbikuid jne. Oli ka suur kogu näitlejate piltidest, mille korjamine oli minu nooruses tüdrukute hulgas väga populaarne. Neid hangiti sõbrannade kaudu ja kirjasõpradelt üle Nõukogude Liidu.

Paljud päevast osavõtjad uhkeldasid ringi krimpleenkleitides ja muudes ajastule vastava tegumoega ja materjalist ihukatetes.

Tuuru majas esinesime ka näidendiga “Vaim”. Hiidlaste laulukoor Lustiline tegi meenutusterohke etteaste, esinesid “oktoobrilastest” puhkpillimängijad ja “pioneerid”. Seltskonnamängud olid üles ehitatud tsiviilkaitseõppusena. Õhtu lõpetas ansambel Paradoks.

Kahjuks jäi meil osa õhtust nägemata, kuna pidime ette võtma praamisõidu tagasi kodusaarele. Päev oli aga igati tore ja kordaläinud. Aitäh hiidlastele küllakutse ja külalislahkuse eest. Reis andis palju toredaid muljeid ja tegutsemistahet.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 169 korda, sh täna 1)