Värvilaigud lapsepõlvest

Sõnapaar “vanaemade aegne” toob meelde mõndagi mõnusat – soojad päikeselised suvehommikud, mil paljajalu sai aeda lipatud põõsast pooltooreid tikreid napsama, lähedusse jäävas lillepeenras sumisemas mesilinnud.

Tagantjärele tundub, nagu oleksid need kõrged värvikirevad püsikud kasvanud seal igavesti. Ja nii see peaaegu ka on – taluaia lilled olid pikaealised ja vastupidavad, eks seepärast neid taluaedades kasvatatigi. Lilled kasvasid suvest suvesse, muutudes aina lopsakamaks. Muidugi, ega nad ainult õhust ja armastusest kasvanud, kuigi just see viimane on üks tähtsamaid! Taimi tuli ka väetada, mõne aasta tagant jagada, põuasel suvel kasta – nii, kuis liigile vajalik.

Enamasti on taluaia lilledega püsikupeenra parim koht päevapäikese vaateväljas, kus on soe ja piisavalt valgust, kuid kus liiguvad ka tuuled ja mullaniiskustki on küllaldaselt. Kui kõiki neid tingimusi pole võimalik täita, tuleb valida sellised taimed, millele kasvukoha tingimused sobivad. Ka poolvarjuga leppivaid püsikuid on jagusalt.

Sõltuvalt peenra suurusest saab istutada kas rohkem või vähem lilletaimi, siiski olgu istutusala pigem suurem kui väike. Suuremal alal pääsevad värvid ja vormid paremini mõjule, ka on võimalik planeerida suuremaid värvilaike, istutades üht liiki taimi kasvukohale mitmekaupa. Ei läbe me ju kuigi kaua oodata rikkalikult õitsevaid püsikupuhmaid.

Janne Põlluaas

Edasi loe maikuu Oma Kodust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 236 korda, sh täna 1)