Iga lõpp on uue algus (2)

Iga lõpp on uue algusKäes on lõpetamiste aeg, mis tähendab, et igas lasteaias ja koolis on pereheitmise aeg ja tahame või mitte, on see millegi hästi toimiva lõpp ja millegi täiesti tundmatu algus nii lastele kui ka õpetajatele.

Juba homme lookleb tänavatel lõbus ja värviline rongkäik, kus rõõmsalt sammuvad meie linna kõige väiksemad lõputunnistuse saajad – lasteaedade lõpetajad. On väga sümboolne, et selline tore traditsiooniline üritus toimub sel aastal just 1. juunil, lastekaitsepäeval. See paneb paljusid täiskasvanuid mõtlema, et lapsed on meie tulevane Eesti, meie tuleviku (loe: pensioni-) sambad, meie eluõied.

Suur muutus – kooli algus

Need lõpetajad on ühed vähestest, kes neile kitsaks jäänud lasteaia rõõmuga maha jätavad ja ammu juba pika pilguga uute “marjamaade” ehk kooli poole vaatavad. Praegu ei nuta neist keegi enam taga tüütuid lõunauinakuid, köögivilja-pajaroogasid ega kustukummiga auklikuks hõõrutud kirjalehti. Valdavalt kõik neist tahavad väga kooli minna, teadmata tegelikult, mis neid seal ees ootab. Vaid need, kel kooliskäivad õed-vennad õppimise karmi temaatikat elavalt ette on näidanud, on koolimineku suhtes tagasihoidlikumad, kuid oma koolikotti igasuguse põneva “staffiga” tahavad saada nemadki.

Juba õige pea hakkavad nad aga taga igatsema just neidsamu nii lihtsaid ja tüütutena tundunud asju nagu lõunast puhketundi, sooja toitu oma taldrikul, abistavaid käsi kingapaelade sidumisel ja ringi väljalõikamisel, kuid praegu nad seda veel ei tea.

Ainult vanemate silmis ja südames on rahutu tunne – kogu päeva hoitud, toidetud ja õpetatud lapsed peavad ühtäkki saama tublideks ja iseseisvateks. Nad peavad hakkama üksi kodus olema, endale ise võileiba tegema, ise koolitükke õppima jne. Aga vaevalt et lõpetamise saginas nüüd keegi sellele praegu mõtelda tahab.

Teine lugu on põhikoolilõpetajatega, kel eksamipalavik veel kehas vemmeldab – nemad kindlasti selliseid rõõmuhõiskeid taeva poole ei saada, vaid teevad seda pisut hiljem. Aastate jooksul kogutud tarkused ja võib-olla ka nibin-nabin õnnestunud eksamiperiood kindlustavad tõenäoliselt ja õnneks haridustee jätkamise kodusaarel. Mandrile või võõrsile õppima lähevad selles vanuses veel vähesed. Ja ärgem kurtkem, et meil ääremaal on raske ja valikuid pole, sest meie tublid lõpetajad saavad oma kodusaarel valida just neile sobiva kooli mitme gümnaasiumi ja ametikooli hulgast. Nii teevad noored ära eksamid, sehkendavad pisut aega oma uue kooli paberitega ja naudivad Eestimaa suve täiel rinnal, hoolimata käeulatuses olevast jopest ja vihmavarjust.

Hoopis omamoodi lugu on aga gümnaasiumilõpetajatega – nemadki teevad veel eksameid ja korraldavad oma ripakile jäänud kooliasju, kuid neil on juba praegu nukrus hinges ja valu südames. Üsna suure tõenäosusega jäävad nad taga igatsema oma klassikaaslasi, õpetajaid ja armsaks saanud sõpru. Nemad enamasti ei hõiska ja ei hõiska ka pärast lõpupidu, sest tulevikul on igaühega neist mängida oma mäng. Siinkohal võin küll pisut spekuleerida, kui usun, et tänaste lõpetajate hulgas on vaid n-ö käputäis neid, kes kindlalt teavad, mida nad edasi teevad, ja seda siis ka teevad.

Samas võib teiste õigustuseks öelda, et paljud inimkäitumist uurinud sotsioloogid on jõudnud arusaamisele, et kõigest 5% inimestest on seadnud endale eluks kindla eesmärgi. Vaid kindlate soovide ja tulevikuvisiooniga inimesed teavad, mida nad elult tahavad, ja asuvad seda sihikindlalt ka kohe saavutama, olenemata haridusest, soost, nahavärvist, positsioonist jms. Valdav osa inimestest ennekõike siiski proovib, katsetab, riskib ning siis läheb neil kas õnneks või nad põruvad.

Igal juhul on gümnaasiumi lõpp see koht, kus igaüks valib oma tee või vähemasti suuna, mis teed pidi minema hakata. Enamasti valitakse edasiõppimise, töölemineku või niisamaolemise vahel. Perekonda nii vara looma ei hakata ning praeguste gümnaasiumilõpetajate vanematel jääb ainult vaikselt muiates meenutada, kuidas nemad just selles vanuses juba tasapisi lapsi saama hakkasid.

Ees ootab oma elu

Üks kindla peale minek on pärast kooli lõppu ka kaitseväkke minek, mis teeb tänapäeva noormeestele ainult au. Asi ei olegi niivõrd isamaa teenimises ega meie riigi kaitsevõime suurendamises, vaid selles, et tõeliseks meheks, kes julgeb ja suudab võtta vastutust, teeb selline meestemaailm tõenäoliselt küll. Liiati kui tullakse niivõrd feministlikust ja valdavalt pehmete väärtustega kooli- ja perekeskkonnast.

Neid noori, kes hakkavad jaanipäeva eel lõpupeoks soenguid ja riideid sättima, ootab nüüd ees OMA ELU. Nagu üks mu tuttav mandrile kõrgkooli õppima läinud üliõpilasehakatis avastas, tuli tal elus esimest korda hakata ostma WC-paberit ja pesupulbrit, nõud kraanikausis ei läinudki ise puhtaks, mõni päev tuli hirmuga avastada, et jalga ei olnud panna puhtaid sokke, ja mõnigi kord jäi loengusse minemata, sest sai sisse magatud. Mitte keegi ei pesnud, ei koristanud, ei äratanud enam üles ning loota jäi vaid iseendale.

Olgu ajad millised tahes, lõpupeod lasteaedades ja koolides on alati pidulikud olnud. Uhketes uutes riietes ja soengus on nii väikesed kui ka suured lõpetajad ja kõik õpetajad. Ka pereliikmete garderoob saab sageli uuenduskuuri, sest keegi ei taha ju särava lõpetaja kõrval näotu ja keskpärane välja näha. Nii tuleb pere eelarves sageli arvestada ka ülejäänud pereliikmete esinduskuludega ning koos lillede, kingituste ja peolaudadega ei ole see sugugi rahakotile meelepärane summa. Ainus, mida neil hetkedel kulutuste õigustuseks öeldakse, on see, et seda juhtub ju üks kord elus.

Siinkohal jätkugu meil õigeaegselt silmi märgata ka neid, kellele selline kulutuste pillerpall võib-olla üle jõu käib ja kes lõpupeost osa võtta ei plaanigi. Märgakem ja aidakem neid sellistel elus nii tähtsatel hetkedel, sest me ei või iial teada, kunas vajame ise abi ja tuge!

Ajast aega on lõpupidudel juhitud tähelepanu sellele, mitmes lend lasteaia või kooli lõpetab. Kui igapäevaselt rääkisime ikka rühmadest või klassidest, siis nüüd ühtäkki viitame lennule, pesast välja lendamisele ja soovime head lendu, kõrget lendu jne. Kindlasti ei ole eesti rahval põhjuseta välja kujunenud just selline võrdlusmoment lindudega, sest lennata kõrgele ja kaugele on inimene ihanud ammustest hallidest aegadest alates.

Tuult tiibadesse kõigile väikestele ja suurtele lõpetajatele!

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 740 korda, sh täna 1)