Lugeja kiri: Kuningas, kes oli kuulus omal maal

Öeldakse, et ükski kuningas pole kuulus omal maal, kuid on ka erandeid. Ühel päeval juhtusin pealt kuulama kahe inimese omavahelist juttu arsti ukse taga. Nad vestlesid arsti juurde saamise raskusest ja mõttest. Naine ütles, et dr Jaan Kirsi juurde oli hea tulla, sest tema kuulas alati osavõtlikult ära inimese oma ja ka tema lähedaste mured ja kõik said abi.

Kuna maainimene on arg ja algul sõnaaher, siis sulatas dr Kirsi inimesena südamlik olek pinge ja talle usaldati oma mured, millest võiski üks või teine häda alguse saada. Kusagilt ei olnud aru saada, et arst ise haigust põdes, sest alati oli ta haigetega naeratav ja heasüdamlik.

Dr Kirss oli ka minu vanemate raviarst ja neil jätkus ta kohta ainult häid sõnu. Haiglas oli ta väga põhjalik ja haige jaoks oli tal aega, et küsida tema tervise ja koduste järele, ühesõnaga viia end kurssi haiguse algusega, mida haige ise ei osanud kahtlustadagi.

Palatisse tulles ei olnud ta iialgi sünge ega halvatujuline ja juba teda kiirel tihedal sammul koridoris liikumas nähes, kitlihõlmad lehvimas, tegi tuju heaks. Kui ta Orissaares vastuvõtte alustas, käis tema juures inimesi üle kogu Saaremaa, suvel ka kaugemalt ja kõik hindasid teda väga kui arsti ja meeldivat suhtlejat. Osa neist jäi lõpuni tema patsientideks.

Meedikuna pean ütlema, et ta tundis alati huvi oma haigete vastu, kelle juures oli kiirabiga käidud. Olgugi et info paberkandjal temani jõudis, tuli ta sageli olukorrast täiendavat ülevaadet saama. Isegi viimasel ajal käis ta oma viletsat tervist trotsides mõnda haiget kodus vaatamas, sest süda muretses. Ta oli arst, kes alati aitas ja kes alati oli tervem tema poole pöördunud patsiendist.

Temaga oli väga meeldiv koos töötada, sest ükskõik millest teadmistes puudu tuli või arusaamist nappis, kõike võis temalt küsida ja ta tegi lausa paberile joonise, mismoodi asi on, ent kunagi ei jäänud küsijale alaväärsustunnet oma saamatuse ja rumaluse pärast. Kogu õpetamine käis koos tunnustamisega.

Juhtus ka, et vastuvõtt ei olnud liialt pingeline ja tekkisid pisikesed pausid, siis oli ta mõnus vestluskaaslane ja naerualdis kuulaja.

Öeldakse, et asendamatuid inimesi pole ja küllap see nii ka on, kuid ma tean, et minuga mõtlevad ühtmoodi sajad dr Kirsi endised patsiendid. Ta oli tark ja südamlik arst, kellele läks korda iga patsient, ning väga meeldiv inimene. Olgu muld talle kerge. Teda mäletatakse kaua.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 394 korda, sh täna 1)