Suur maa, suured asjad: Tahaks lennata

Eelmise nädalavahetuse veetsin traditsioonilisel Lennart Meri konverentsil. Olid pikad päevad täis põnevaid arutelusid. Neisse mahtus mitmeid südamlikke ja asjalikke (taas)-kohtumisi. Tegelikult on ju lausa hämmastav, millisel tasemel seltskond Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse eestvedamisel kord aastas Tallinnas kokku tuleb!

Tänavu avanes tänu veebiülekannetele ka laiemal avalikkusel võimalus välispoliitilisi debatte jälgida. Ajakirjanikul on mõistagi kasulikum kohapeal olla, lisaküsimusi esitada, intervjueerida. Ja pealegi – hilisõhtused nn öökulli-arutelud (night owl sessions) väikestes seltskondades, kus lips lõdvaks lastud ja kaardid avatud, on vahest selle ürituse põnevaim osa.

Välispoliitika pole mingi täheteadus, vaid puudutab iga inimest avatud maailmas üsna vahetult. 1930-ndate aastate teise poole ajakirjandust lugedes saame aru, miks tabasid traagilised sündmused paljusid Eesti inimesi sedavõrd ootamatult.

Tsenseeritud ajakirjandus kirjutas maailma asjust vaid etteantud nurga alt. Oluline on näha aga tervikpilti, ainult sel viisil saame mõista kas või näiteks seda, miks ikkagi Rootsi pealinnas autod põlevad. Üks asi on suhtuda pealispindselt ja emotsionaalselt, nõuda kõva kätt ja korda, teine asi analüüsida ühiskonda ja jõuda probleemi juurteni. Vaid nii saame küsimusi lahendada.

Ehkki meil on järgmised valimised hoopis kohalike omavalitsuste valimised, on siingi rohkesti piiriülest mõõdet. Sattusin konverentsi lõunalauas vestlema paari Läti diplomaadi ja poliitikuga. Lätlased nimelt hakkavad kohalikke volikogusid valima juba sel nädalavahetusel. Meil on palju aspekte, mida võrrelda! Näiteks, üllatus-üllatus, on Riias üks keskseid teemasid tasuta ühistransport.

Kuna otsene kampaania pole enam lubatud, otsivad Läti poliitikud viimasteks päevadeks muid võimalusi. Üks seltskond kavatseb teha rahvale tasuta teatrit. Sõna otseses mõttes, muide. Mängitakse rahvalikku janti ja üht aseministritki saab laval näha.

Milleks selline tolategemine? Mida kasulikku võiks see küll valijatele anda? Siinkohal pidurdaks neid eeltonaalsusega küsimusi ja küsiks hoopis teisiti. Kas pole aus nali (mis inimese kohta siiski mõndagi näitab) mitte parem kui sihiteadlik pettus? Sest mis asi see siis on, kui juhtiv erakond teatab, et paneb ministrid Tallinna linnaosadesse kandideerima? Sõna otseses mõttes peibutisena hääli püüdma?

Kodanikud Pevkur ja Paet ei lähe ju Pirita ja Nõmme põlve uueks looma, see on neile läbitud etapp. Kus on noored vihased tegijad oma visioonidega pealinnast? Meil on praegu ainult üks visioon (kui seda visiooniks saab pidada), nimelt Keskerakonna oma. Ja kõik märgid näitavad, et see jääbki ainsaks – teised piirduvad vaid arvustamisega, istuvad piltlikult öeldes tänavaaugus kinni.

Lõpetuseks veel üks seik Meri konverentsilt, kus kohtasin ka diplomaati, rännumeest ja sotside kandidaati Kuressaare linnapea kohale ehk Hannes Hansot. Tema õppivat parasjagu… lendama. Paraplaani ehk tiibvarjuga. Kuid see ei olevat kampaania osa (“Karlsson linnapeaks!”), vaid meeldiva ja vajaliku ühendamine Saaremaal. Hüva, kuid peaasi, et ka mõte lendaks. Nii nagu selsinasel konverentsil.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)