Kurjus ja käeraudade ähvardav kõlin

Päev päeva järel ja mitmel eri viisil edastatakse meedias teateid Eestimaal sooritatud iga liiki kuritegudest. Mitmel telekanalil on lausa leivanumbriks alustada uudistesaadet kuritegude üksikasjalise loeteluga; aina jätkuvate kohtuprotsessidega, mis on kestnud aastaid ja kestavad jätkuvalt edasi, nagu omamoodi “seebikad”. See kõik on igapäevaselt tuttav, ühtlasi kurvastav. Üldsegi ei lohuta teadmine, et sigadusi on tehtud iga riigikorra ajal.

Ajapikku on mälulaekasse talletunud rohkesti värvikaid seiku möödanikust, mille kohta tavatsetakse öelda: tuleb aga meelde ja ajab aga naerma. On olnud juhtumeid, millele olen sattunud juhuslikuks pealtnägijaks, kuid mis võinuks tähendada elunatukese lõppu. Seda tagantjärele teadmisega ja ühtlasi tänulikkusega.

Skandaal Kahtla koolis

Samas on jant-põnevaid lugusid pajatanud inimesed, kes on olnud ühes või teises seigas otsesed osalised. Mõne kuu taguste koolivägivallajuhtumite valguses on paslik kirja panna värvikas lugu, mille rääkis mulle eakaaslane, kelle juures olin allüürnik.

Ta oli pärit Tõnijalt ja viiekümnendail õppinud Kahtla koolis, kus igapäevane koolielu sujus tasa ja vaikselt. Teisiti polnuks ju maakohas, kus üksteist tuntakse ja üksteisest sõltutakse kõige otsesemas tähenduses, mõeldavgi. Tõsi, kui õpilastel läks isekeskis jagelemiseks, võis juhtuda ja juhtuski, et võeti tindipott ja valati kaasõpilaste vihikud-õpikud tindiga plärtsti üle.

Tõsi on seegi, et oli ka kähmlusi, pärast aga ohtrasõnalist õiendamist, olukorra igapidi selgeksrääkimist. Ent ühel päeval juhtus midagi enneolematut, midagi lausa uskumatut – õpetajate vastu kadus viimnegi austuse raas. Ei vähimatki aupaklikkust ega lugupidamist. Ka kõige nunnumad õpilased käitusid õpetajate vastu lugupidamatult ja ülima väljakutsuvusega.

Ühtäkki olid nende keelepruuki sugenenud bioloogiliselt kirjeldavad väljendid räiges sõimusõnalises tähenduses. Ikka õpetajate vastu, nende alavääristamiseks, nende väidetava “kõlvatuse” rõhutamiseks, et nad oleks justkui käinud “paljaperse-ballil”.

Õpetajad olid kenakesti hämmingus ja nõutud: mis oli igati korralike lastega üleöö juhtunud? Lausa kriminaalne lugu.

Õpetajad olid kenakesti hämmingus ja nõutud: mis oli igati korralike lastega üleöö juhtunud? Lausa kriminaalne lugu. Nõutus kestis mitu-setu päeva. Kuid oli juhtunud see, mida maakohas ealeski poleks osanud ära arvata. Seda põhjusel, et tegemist oli ülimalt alatu, räpaselt inetu teoga, mille peale ei osanukski tulla. Ega osatudki.

Nimelt oli üks fotohuviline meesterahvas, nimetagem teda külapiltnikuks, mida ta väikest viisi oligi, kusagilt hankinud mõned alasti naisterahvaste fotod. Ning noid vaadates tekkis tal äkkidee – või misasi –, mille ta samas otsustas täide viia. Ning hakkas tegutsema. Selleks otsustas ta võhivõõrastel aktifotodel olevate naisenägude asemele munsterdada kohaliku kooli naisõpetajate näopildid.

Alasti õpetajad

Mis veelgi šokeerivam, ta hakkas pilte naabrite hulgas levitama, naabrid omakorda naabritele. See tähendas aga, et ühel või teisel viisil sattusid pildid alasti õpetajannadest õpilaste silma alla. Ning oligi käes suur scandalo, nagu ütlevad itaallased.

Eriliselt väärib rõhutamist, et seesuguse alatu nurjatusega sai hakkama eesti mees eesti naiste vastu, kes ju niigi on läbi aegade pidanud seksuaalselt kannatama ja muusugust inimväärikust alandav-alavääristavat vägivalda taluma. Ent näikse, et nii mõnegi eesti mehe arvates on seda kõike ikka veel vähe. Sestap lisataksegi omapoolne panus niigi arvukatele pahategudele.

Toona võttis lugu üpriski karmi pöörde, kui külapiltniku vastu hakkasid kõrgendatud tähelepanu ilmutama vastavad organid, kes olid selleks kutsutud ja seatud – mingil juhul ei saanud lubada, et iga masti sänikaelad rikuvad nõukogude inimeste kõrget moraali, pealegi õpetajate mainet!

Sestap tuli seltsimees piltnikul viis aastat veeta seal, kus saatusekaaslaste seas on piisavalt palju aega elu üle täie tõsidusega järele mõelda ja meelt parandada. Kui ei paranda, antakse täiendusõpet. Sest sellal kohtupidamises nalja ei mõistetud.

Pahategijaid ei nunnutatud, ei hellitatud. Mitte nõndaviisi, kui tänases Eestis, et kurjategijad tuuakse käe- ja jalaraudade kõlinal ning politseinike valve all kohtusaali, kus ühed katavad häbelikult nägu, teistel on palged laial naerul.

Ja mida nad peaksidki pelgama, milleks morni nägu tegema? On ju küllalt palju näiteid, kui inimesed, kes on kaasinimeste vastu olnud halastamatult kurjad, lausa mõrtsukad, väljuvad kohtumajast naerul näoga. Et nägite – mis te meile teha saate? Ei saagi! On ju mitmeid juhtumeid, kus hoopiski kuriteos kannatanu mõistetakse süüdi. Ning ühtlasi jäävad tema tasuda kohtukulud.

Muide, too külapiltnik, kel tuli oma ulaka teo pärast viis aastat traataia taga veeta, olevat ennast pärast vabanemist armastanud vabadusvõitlejaks tituleerida. Ikkagi nõukogude võimu all ülekohtuselt kannatanu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 551 korda, sh täna 1)