LAULUPIDU: Laulupidu ongi ebaloogiline

NOOR PILLIMEES: Ott Aardam noore kanneldajana musitseerimas Kuressaare folklooripäeval 1990. aastal koos Ernst Kapstaga (paremal).
Foto: Erakogu

“Saagu, saagu üks saar” – tänavuse peo juhtlause on olnud minule stsenaariumi kirjutades kui mõistatus, millest kõik tõukub. Mida see lause siis ikkagi tähendab? Kes seda ütleb, kes seda üldse ütelda saab? See ei ole kindlasti mingi tavaline lause, pigem kui loits või sajatus. Mis aega see lause meid viib? Kõik need küsimused tulid tulvana pähe, kui võtsin vastu pakkumise lavastada Saaremaa laulupidu. Ja nendele küsimustele vastuseid otsides hakkaski kujunema laulupeo stsenaarium.

Inimlikum ja maisem lind

Siit jõudsime ka kunstnik Andri Luubiga loogiliselt Ilmalinnuni, kes laulupeol võtmerollis on. Lind kui maailma looja on soome-ugri – ja mitte ainult – mütoloogias väga levinud. Lind, kes sukeldub mere põhja, toob sealt nokatäie mulda, mille ümber hakkab tekkima saar. Lind, kelle munadest saavad taevas, maa ja tähed.

Hakkas poegi arvamaie:arvas kuu, arvas kaksi,
arvas kortli kolmat kuuda,
viirukese viiet kuuda:
“Ühe panen kuuks Kuuramaale,
teise päevaks Pärnumaale,
kolmas täheks taevaaie.”

Meie lind on inimlikum ja võiks öelda maisem, kui linnu kohta nii öelda saab. Ta on väga ilus oma uhketes Mustjala rahvarõivavärvides, räägib, laulab ja vidistab.Teiseks lähtepunktiks olid pärimuslood, mis Saaremaalt ja teistelt lähisaartelt korjatud. Minu kätte sai päris suur ports neid lugusid, mõned lühikesed, vaid paar lauset, mõned pikad. Pärast esimest lugemist olid mu tunded üpris vastakad. Mida arvata oma esivanematest, kes uskusid selliseid asju, ja teisalt, kuidas siduda need lood ühtseks laulupeostsenaariumiks?

Aga mida rohkem ma nende lugudega tuttavaks sain, seda rohkem hakkas mulle meeldima see maailm, kus on kohta lugude jutustamisel. Kus lugudega antakse edasi teadmisi põlvest põlve. Need ei ole mingid loogilised teadmised, need lood on müstilised, ebaloogilised, jaburad, naiivsed, ilusad, kohati arusaamatud, aga eelkõige on nad heaks võrdluseks neile lugudele, mis meil praegu on.Praegused lood, millesse usume, on küll loogilised ja neid on võimalik tõestada, aga nendes vanades lugudes, kus saab kuradiga koos kartuleid süüa ja pillimees suudab oma mänguga hundikarja taltsutada, on kindlasti palju rohkem vaba fantaasiat, vaimulendu. Mulle tundub, kui me jääme liiga kinni sellesse, mida saab käega katsuda, siis me jätame ennast paljust ilma.

On ju ka laulupidu midagi ebaloogilist: milleks tulla ühel laupäeval lihtsalt lossihoovi ja hakata koos laulma, tulla pika maa tagant, tulla praamiga, raisata hulk raha bensiinile, raisata hulk aega, mida võiks kuidagi “kasulikult” tarvitada. Sest see, mis laulupeolt saada

kse, on midagi üpris ebamäärast.Kui küsida lauljatelt ja kui ma mõtlen oma kogemusele nii laulupidudelt Saaremaal kui ka Tallinnas, siis mis ma olen sealt saanud, või kuidas seda kokku võtta? See on nii võimas tunne. See tunne, kui koos lauldes kipub hing kinni jääma. Seda tunnet ei saa panna arvele või kirjutada CV-sse, aga see jääb mingile teisele arvele, mis pole kindlasti vähem tähtis.

Juubel taas 50 aasta pärast

Ja pealegi on meil Saaremaal ju Eesti vanim laulupidude traditsioon. 150 aastat

on laulupidusid peetud, juba üksi see on tõestuseks, laulupidu ise on enda tõestuseks ja selle tõestuseks, et inimesele on vaja veel midagi. Sest vastasel juhul oleks Martin Körber 1863. aasta suvistepüha kolmandal päeval oma peo ära pidanud ja sinna oleks see jäänud. Aga laulupidu on tulnud meie juurde aastasse 2013 ja mitte kui tolmune ja jõuetu püüe traditsioonil hinge sees hoida, vaid kui elus organism, millega kokku puutudes tunneme ennast ise elusamana. Pole mõtet ennast sellest puudutamata jätta lasta, tegelikult ka!Ja kui nüüd loogiliselt mõelda, siis järgmine sama suur juubel on ju alles 50 aasta pärast.

Ühekorra külamees teind puuaida. Mees teind ölesidemetega. Siis Surm tulnd mehe juure ning küsind: “Miks sa ölesidemetega aida teed?” Mees vastand, et omme ta sureb ära, sellepärast ta teeb ölesidemetega. Sestsaadik inimene ei tea oma surmatundi.(Heino Tarkin, 76-a, Kuressaare linnast, 1947. a.)

Ott Aardam,
laulupeo lavastaja,
stsenaariumi autor

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 249 korda, sh täna 1)