Haljasalade iluravijal suvel vaba aega ei ole


MAALILINE TÖÖPAIK: Illiku laiu mereäärsed alad on Orissaare ettevõtja Rait Goidini tööpõld.
Foto:Sander Ilvest

Suvel pole muruniiduki ja trimmeriga haljasaladele iluravi tegeval mehel mahti nädalavahetustelgi puhata. Pügad õue ilusasti puhtaks, kolme-nelja päeva pärast vaatad, et peaks jälle niitmise ette võtma. Puhkust annab ilmataat vaid siis, kui laseb lausvihmal alla sadada.

Teisipäeval paitas mahe meretuul Orissaare lähistel Illiku laiul puhkust nautivaid lohesurfajaid ja samas trimmeriga muru pügavat Rait Goidinit ja tema kaasat Maidi Tilka, kes väinaäärsel rohetaval maatükil murutraktoriga ringi tiirutas.
“Tavaliselt saame murupügamisega alustada juba 10. mai paiku. Tänavune kevad oli hilisem. Meiegi tulime murutöödele alles mai lõpus. Tegelikult jäi kevad vahele. Talvele järgnes kohe suvi,” rääkis Rait Goidin.

Osa maast, mida Goidin kaunil laiul hooldab, kuulub vallale, teine osa samas kohvikut haldavale osaühingule Reeling. “Traktoriga teeme puhtaks suuremad pinnad, kivide ja kadakate vahel saab trimmeriga suristada,” selgitas Goidin.

Tellijad on koduvallast

Suve kohta koguneb hektareid ikka kõvasti ja tööd jagub nii Orissaare alevikus kui ka selle ümbruses. Mõnikord kutsutakse muruniitjaid ka naabervaldadesse. “Eile hommikul just üks firmajuht naabervallast helistas, et ettevõttesse tulevad väliskülalised, et kas jõuan platsi puhtaks pügada. Jõudsin,” rõõmustas Rait Goidin.

Järelikult tuleb teenust pakkuval ettevõtjal vahel klientidele vastu tulla nagu kiirreageerimisüksusel. “Kui tööplaanid tehtud, on keeruline täiendavaid kohustusi võtta. Aga pole viga, mõnikord annab ringi mängida.”

Orissaare muruniitja teenust kasutavad ka suvilaomanikud. “Kõik tahaksid, et neljapäeval pügama läheksin, sest reedeti tulevad nad tavaliselt Tallinnast või mujalt oma suvilasse. Kahjuks ühe päevaga igale poole ei jõua ja seepärast olen pidanud ära ütlema või õigemini annan kolleegidele teada,” pajatas Rait.

Masinapark Goidinil oma sõnul suur pole: murutraktor, trimmer, raider, väike niiduk, mootorsaag, halumasin, hekipügaja ja väike veoauto. “Talvel teen küttepuid. Autoga saan üht-teist vedada. Tööpuuduse üle ei kurda,” tähendas Rait.

Miks endine meremees ja autojuht siis ettevõtlust edendama hakkas? “Inimesed küsisid, kas ma oskan soovitada neile muruniitjat. Ega osanud. Nüüd saan vatata: tean, ma ise selle asjaga tegelengi,” andis Rait vastuse.

Tallinki ja Saaremaa Laevakompanii laevadel töötas ema poolt küll saarlane, aga Tartus sündinud ja koolis käinud Rait üle kümne aasta.

“Kui Tallink kiirlaevad, autoekspressid maha müüs, jäin maale. Mõned aastad töötasin postiveo autojuhina. Nüüd läheb kolmas aasta omaette peremehena.”

Elukaaslasega sai ta tuttavaks üle paarikümne aasta tagasi. Pere esiklaps Karli saab sügisel 18-aastaseks. Pesamuna Kertu lõpetas teise klassi.

Sügisel täieneb teenuste rida mahalangenud lehtede koristamisega. Muruniidukile saab lehekoristaja külge panna ja nii läheb seegi töö mehhaniseeritult. “Väikese kalluriga saan lehed kompostihunnikusse vedada. Veokiga saan inimestele ka liiva, mulda või puid vedada. Auto on väike. Pääsen sellega igasse õue sisse,” rääkis Rait Goidin.
Tihe töögraafik pole lubanud tal tänavu veel merre ujumagi minna, kuigi päevad on olnud väga kuumad. “Kalale pole ka aega minna,” kurtis Rait.

Rait Goidin on ka tunnustatud harrastusnäitleja Tornimäe kultuurimaja näiteringis. Jürikuus esietendunud “Abruka Mallis” mängib Goidin peigmeest. Tema elukaaslane Maidi juhendab Orissaare gümnaasiumis kodutütreid ja line-tantsijaid. Vihmase ilmaga remondib Rait seadmeid ja tööriistu. “Kui suvel rabad tööd teha, siis saad talvel kergemalt hingata,” märkis ta.

Edasisele mõeldes ütles Rait, et tahab uut ja võimsamat traktorit. “Praeguse jõudlus on väike. Võimsamaga jõuab rohkem. Suuri alasid, nagu Orissaare staadion, on üsna palju.”

Pole midagi keerulist

Maad on Orissaares õnneks kõik enam-vähem tasased, mis võimaldavad hoogsalt niita. Tõsi küll, igaks kevadeks on külm mõned kivid pinnasest välja tõstnud. Muru pügades peab roolikeeraja maapinda pidevalt tähelepanelikult jälgima. “Uued platsid käin enne ikka jalgsi üle. Nii märkan iga kändu ja kivi. Muruniitja jupid on üsna kallid. Ei ole ju mõtet masinat lõhkuda,” nentis Rait.

Maidi, kes muruniidukiga ringi suristades meretuult ja päikest nautis, ütles, et nii on mõnus tööd teha. “Võtmest käima, käik sisse ja minek. Ainult kive peab jälgima.”

Mereäärne plats on üsna auklik ja kividerohke. Maidi sõnul on staadioni jalgpalliväljakut sellega võrreldes lausa lust pügada. Pidevalt ta oma kaasale aga abiks olla ei saa. Suve jooksul on mitu laagrit, kuhu Maidi kodutütardega läheb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 415 korda, sh täna 1)