Kõne Iffile

Et homme peetakse Kuressaares 50. maakondlikku laulupidu, räägimegi Iffiga laulupidudest – on ju neid tema ellu mahtunud üksjagu.

Laulupidude roll on minu elus olnud erakordselt tähtis ja seda väga lihtsal põhjusel – sündisin 1949. aastal laulupäeval. Ema ütles, et tema Aia tänava haiglas kuulis ilusti, “kuidas koorid laulsivad ja hõiskasivad, et Ivo on sündinud”.

Väikese poisina meeldisid mulle tohutult meie rajooni laulupäevad lossihoovis. See melu oli nii põnev. Lossivallidel kioskites müüdi jäätist ja muud värki. Alati oli huvitav minna kohale ka järgmisel päeval, kui kõik oli juba möödas, siis võis kioskite lähedusest leida väga palju kopikaid. Saime sealt täitsa korraliku taskuraha.

Põnevus tõusis haripunkti aga aastal 1960, kui olime õpetaja Niina Keskküla utsitamisel juba mitu aastat poistekooris laulnud ja meie koor sai minna Tallinna üldlaulupeole. See oli minu jaoks esimene reis Saaremaalt välja. Saime esimest korda praamisõitu. Virtsust sõideti edasi Tallinna rongiga – suslaga – ja see sõit võttis aega neli tundi.

Tallinnas ööbisime koolimaja võimlas mattide peal, igaühel olid kodust oma voodiriided kaasas. Elasime laulupeorongkäigus üle tohutu vihmasaju. Nägin esimest korda uut laululava – see oli sel laval esimene laulupidu. Tunne oli võimas.

Mina tahangi laulupeol tunda seda võimsat ühtekuulumistunnet, seda hingelist kosutust, mis laulupidu pakub. Kurb, et ma ei saa tulla Saaremaa juubelilaulupeole, sest pean samal ajal olema Peterburis.

Mina leian, et võimsa laulupeotunde sisse saamiseks ei pea tegu olema tingimata suure laulupeoga. 1. juunil laulsin Keilas Harjumaa laulupeol Alo Mattiiseni “Isamaa ilu hoieldes” ja küll see oli võimas! See ülev tunne oli täitsa olemas.

Öölaulupeod on muidugi täitsa omaette teema. Kellele sai nii geniaalne idee pähe tulla? See oli midagi täiesti uskumatut! Öölaulupidusid on ka hiljem püütud korraldada ja nimetatakse hilisõhtusi laulupeokesi öölaulupidudeks, aga see ei ole üldse see.
Selline asi nagu need öölaulupeod saab juhtuda ainult üks kord elus. Ja need öölaulupeod juhtusid täpselt õiges ajahetkes. Kõik mängis rolli: rahva meeleolu, poliitiline olukord ja – võta või jäta – rahva soov koos laulda.

See oli pöörane – inimesed tulid otse töölt lauluväljakule ja hommikul läksid jälle tööle, seal ei käratsetud, ei joodud. See oli üks tõeline laulupidu!

Seda tunnet ei saa korrata, sest situatsioon on teine. Võib ju öelda, et eestlased ei hoia nõnda ühte nagu siis, aga rahvustunne ei kao kuhugi – inimese põhiolemus pole ju muutunud tuhandete aastate jooksul.

Kui on vaja, siis eestlased koonduvad, ja kui ei ole vaja, nokitsevad omaette. Ega eestlane sellepärast isamaad siis vähem armasta. Palju napakam oleks see, kui kogu aeg käidaks, lipud käes, laulmas ja vesistataks pisaraid valades: “Ilus oled, isamaa!” Ei-ei, kõik on korras!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 205 korda, sh täna 1)