Sitt, mis ei väeta (3)

Mis seal salata, olukord on sitt ja see pole mitte selline sitt, mis aitaks tulevikku väetada, nagu Lennart Meri olevat kunagi tabavalt öelnud.

Pigem on see juba mingi teatud sorti muster, patoloogiline seisund. Nagu langetõbe põdev inimene, kes maas väherdes suust aina verist vahtu välja ajab. Võid ju korraks pulga hammaste vahele toppida, aga kasu on sellest ainult kuni järgmise episoodini. Sarnast haigust näikse põdevat ka Eesti parteipoliitika… Tegelikult võiks seda üldistatult väita pea kogu poliitilise maastiku kohta. Sitta on, aga sellega ei väeta.

Nojah, alles see oli, kui Reformierakonna juhatus poseeris rõõmsalt ja üksmeelselt klantsfotodel – oldi uhked nii Eesti kui ka selle üle, et juhatusse ühtäkki koguni viis naist valiti. (Tobe on muidugi sellist asja säärase hurraaga presenteerida, justkui oleks juhatusse valitud lendav siga ja rääkivad pärdikud – seegi näitab ühe erakonna moraalset küündimatust, kui selliste normaalsete asjade üle vasikavaimustust tuntakse, aga no see selleks.)

Igatahes, nagu vanasõnas, ajas see uhkus jälle kord upakile. Kes oleks võinud uskuda, et ennast mõneski mõttes tõemonopoliks ja vabaduse kaitsjaks pidav partei seesmiselt sedamoodi ussitab nagu rentslisse kukkunud ubin.

Kõigepealt Meikar, nüüd siis Ojuland. Kuigi muidugi on kaasused totaalselt erinevad – Ojuland püüdis oma kahtlasevõitu alibist hoolimata kahjusid (meedia)vahendeid valimata kontrolli all hoida, samas kui Meikar lihtsalt kogu kupatuse hinge pealt sinisilmselt ja muutuste lootuses välja pasundas –, on juhtoinaste suhtumine ja suhtlemine mõlemal juhul olnud küllaltki sarnane. Ringkaitses püütakse säästa kliki üha kehvemaks kiskuvat mainet.

Ühtne muster

Ühtne joon on see, et mõlemad sündmused said alguse ajaleheartiklist – aasta tagasi lootusrikkalt, püüdes läbi avalikustamise muutusi juhtida ja inimeste südametunnistusele koputada, ning nüüd siis artiklist, mida väljaheidetu ega erakond poleks soovinud näha. Ühtset mustrit võib näha ka selles, et mõlemad paljastused toimusid üldkogu aegu.

Paratamatult jääb mulje, et peegel on kuskil kaduma läinud. Lõust on kahtlaselt viltu, aga selle asemel, et endaga tegeleda, otsitakse õigustusi, vabandusi, erinevaid põhjendusi, millest üks on ulmelisem kui teine.

Millegipärast ümbritses kõiki erakondi peale Keskerakonna teatud ajani mingi kummaline puhtuse oreool, kuid iga krohv nähtavasti mureneb varem või hiljem ja seda valusam see kukkumine on. Eks igaüks mäletab ju, mis Rahvaerakonnaga juhtus.

Vähene elektoraat loob eelduse massparteidele, mis päeva lõpuks erinevad vaid nime ja väljanägemise poolest. Sisu on laias laastus ikka üks ja sama. Ühe asjana iseloomustab seesugust poliitilist küünilisust oma kohast kümne küünega kinni hoidmine, mida ilmselgelt kannustab hirm status quo kadumise ees. Ojulandi puhul on see muidugi ka mõneti mõistetav, arvestades, et tema mandaat europarlamendis järgmisel kevadel lõpeb.

Olles Eesti poliitikas aga juba nii vana kala, ei tohiks ju realistlikult vaadeldes olla seda hirmu, et ta vahetuspingile kopitama oleks jäetud. Noh, kui see pole muidugi just professionaalsest kretinismist tingitud paranoia, mis staažikate poliitikutega kaasas käib.
Tegelikult, olgem ausad, ega see ju väga korda lähegi, mis tolle konkreetse erakonnaga toimub – parteipoliitika diskrediteerib ennast Eestis järjepanu ja pigem on just sellest pisut kahju.

Üldise moraalitusega, mis näikse olevat Eesti parteipoliitika pärisosa, tõmmatakse ju tegelikult kaasa ka normaalsed inimesed, keda erakondadesse päris kindlasti veel ka tänasel päeval jäänud on – neist on pisut kahju.

Mulle tundub, et mõned inimesed ei saagi päris täpselt kunagi aru, mis valesti on – nad on harjunud midagi tegema, ilma et nad peatuks hetkeks ja küsiks endalt, kas see on nüüd OK või mitte.

Paber ei muuda midagi

Mäletan, et mõni aeg tagasi oli arutusel selline asi nagu riigikogu eetikakoodeks, ja seda täie tõsidusega. Sellise dokumendi loomisihalus tundus iseenesest juba nii jabur, et polegi jälginud, kas selle kummalise ideega mindi edasi või jäeti see rumalus kus seda ja teist.

Kui riigi parimad pojad ja tütred, kes on valitud kodanikke esindama, vajavad kirjasõnalist eetikakoodeksit, et täpselt näpuga järge ajada ja aru saada, mis on õige ja mis väär, siis see kuulub minu jaoks juba päris kindlasti hälbe alla. Ei usu, et see paber reaalselt midagi muudaks. Kui, siis vaid seda, et see annaks aluse inimesi mingil moel karistada, kui nad vahele jäävad.

Kui inimene on tõepoolest nii rumal, et selle peale juba mõtlemagi hakkab, et “jaa, ma arvan, et mulle on eetikakoodeksit vaja, sest muidu ma ei pruugi aduda, mis on õige ja mis vale”, siis sellise inimese koht pole küll riigikogus.

Õigupoolest ei teagi, kus sellise inimese koht on. Võimalik, et lasteaias või vanemate hoole all, kes õpetavad ja suunavad, õpetavad tundma seda, mis õige, mis vale, mis sünnis, mis mitte.

Suhteliselt sarnast teemat aetakse nüüd ka selle hääletusteemaga, et luua mingi kord ja välistada edaspidi olukordi, nagu hetk tagasi oravavõrguga juhtus. Jah, mööngem, inimesi, kes tüssata ja valetada ihkavad, selle asemel et ausaks jääda ja võtta vastu ükskõik, mis ka ei tuleks, jääb erakonnapoliitikas justkui vähemaks.

Võib-olla on see näiline, aga tegelikult pole ju kuskilt näha siirast soovi muudatusteks. Loodetakse, et kuskil on mingi programm, mingi dokument, mille abil meid kontrollitaks, et oleks võimalik end robotina mingi kontrollmehhanismi hoolde usaldada.

Demokraatia-laadset toodet propageerivad ühendused, kus ei peeta paljuks omakasu nimel vassida ja valetada, ei tee au ühelegi riigile. Kui mingil hetkel ollakse lihtlabased vargad ja petised, siis väärikus kaotatakse vassides ja vastutusest kõrvale hiilides.

Ja nentigem, see ei ole selline sitt, millega edukalt väetaks, ükskõik kui palju ka ei püüta rääkida mingist abstraktsest sisemisest puhastumisest. Ja sedamoodi see umbrohi üha edasi vohabki…

Priit Pruul
Arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 715 korda, sh täna 1)