Üks meie seast: Hiina vanahärra õppetund

Selle vanahärra olekus oli midagi ebamaist. Kuidas ta aeglaselt oma käsi tõstis ja painutas. Kuidas ta toetus vaid ühele jalale, teist kannatlikult õhus hoides. Tema liikumine oli vaikne nagu liblika lend. Ajuti tundus, et soovi korral võikski ta kerkida püstloodis õhku – et ta on niisama kerge nagu liblikas, ainult vanem ja suurem ja luitunum.

Vanahärra ümber oli teisigi samasuguseid, eakaid prouasid ja mehi. Nad tegid oma taiji-harjutusi säärase keskendumisega, nagu midagi muud polekski olemas. Pisike plekise kõlaga raadio pinises rütmi, mis aitas kogu rühmal hoida ühist tempot ja hingamist.

Istusin maha ja vaatasin neid tükk aega. Oli imeilus varahommik Pekingi kesklinnas, tillukeses pargis, ja ma tundsin määratut tänu, et sain sel hetkel seal olla.

Vahel tundub, et elu ise teeb mingeid valikuid – et sinu hooleks on vaid selles kulgemises osaleda, tähele panna ja õppida. Mis siis, et õppetund ei ole alati vesiselge, vaid sageli vaid tunne sisimas, mis ütleb, et märkad praegu midagi olulist.

Hiljem, kui pargis ringi jalutasin, möödus minust üks kogu. Ta pööras kannalt ringi ja astus mu kõrvale. Vaatasin teda imestusega, mul polnud siin ühtegi tuttavat. Kuid seda mõeldes olin eksinud. Mulle naeratas vastu seesama vanahärra, kelle sujuvat liikumist varem imetlesin.

“Vabandust, aga ma märkasin sind enne – kui me harjutusi tegime,” alustas ta sõbralikult. “Tahtsin küsida, et… Kas sa tuled Rootsist?”
“Ei, aga üsna Rootsi lähedalt,” vastasin üllatunult. “Põhjas on üks pisikene riik, Soomest allpool…” Jäin kimbatusse, sest suurem osa maailmast ei tea midagi Soomest, veel vähem Eestist. Mis sõnu seekord kasutada, et rääkida oma kodust?

“Ja-jaa, Soome,” noogutas härra reipalt. “Siis sa tuled ju Eestist?”

Ta jutustas, et on endine diplomaat. Praegu juba pensionil, kuid varem töötanud Türgis, Ungaris… Ka Soomes! “Eesti, nii ilus maa,” kiitis ta. “Milline võrratu loodus! Ainult et… talved on teil väga pikad, kas pole? Oktoobrist aprillini!” Mehe silmad naersid ja oma lüheldase kasvu tõttu meenutas ta võlurit mõnest unustatud muinasjutust.

Ta jutustas mulle taiji’st, kuidas ta tuleb igal hommikul sellesse parki võimlema. Rääkis, kui oluline on hoolitseda oma vaimu eest – niisamuti nagu oma keha eest. Teha asju, mis kasvatavad sinus rahu. “Näiteks kalligraafia,” tähendas ta. “Ka sellega tegelen ma igal hommikul.”

Pekingis elab rohkem kui 20 miljonit inimest. Ometi sattusin tol hommikul kokku kellegagi, kes teadis, kust ma tulen ja oli ise olnud sealsamas lähedal. Muidugi oli see juhus, kuid tundus märgilisena.

Ma ei ole endale ostnud sulge, et harjutada ilukirja. Ega süüvinud taiji-õpetusse. Usun, et seekordne õppetund oli saada kinnitust, et enesega tuleb tegeleda. Et õnne jaoks on vaja võtta endale aega – mitte siis, kui juhtub, vaid natuke iga päev.

“Õpetaja avab ukse, aga sisse pead minema üksi,” ütleb hiina vanasõna. Nii palju uksi on maailmas! Nii palju õpetajaid!

Liis Auväärt
Eesti Naise toimetaja 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 194 korda, sh täna 1)