Vissivõistluste hindajatele meeldib rohkem töö laudas

ARUPIDAMINE: Andres Leesmäe (vasakul), Tõnu Põlluäär, Rein Hallik ja tõuloomakasvatajate ühistu juht Tanel Bulitko Upal võistluse käigu üle nõu pidamas. Foto: Sander Ilvest

Kolmapäeval Upal peetud vissivõistlustel uuris Saarte Hääl, kes on need inimesed, kes vissivõistlustel loomi hindavad, ja kuidas kohtunikuks saadakse.

Vissivõistluse üks korraldajaid, Eesti tõuloomakasvatajate ühistu aretusosakonna juhataja Tõnu Põlluäär ütles, et Eestis teevad vissivõistlustel kohtunikutööd eesti punase karja klassifitseerija Rein Hallik ja holsteini karja klassifitseerija Andres Leesmäe, kes mõlemad teevad oma igapäevatööd Eesti tõuloomakasvatajate ühistus ning olid kohtunikud ka viimasel Saarte Vissil.

Holsteini kui rahvusvaheliselt tuntud tõu hindajaks saamine on Tõnu Põlluääre sõnul päris tõsine töö. “Nad käivad päris tihti koos lehmi hindamas ja neid kontrollitakse, kas nende otsused kattuvad, ja seejärel saavad nad ka tunnistuse, et võivad mujal maailmas lehmi hinnata,” rääkis Põlluäär.

Tõnu Põlluääre sõnul hinnatakse holsteini lehma 18 ja punast lehma 13 tunnuse põhjal. Põhitunnused on looma tüüp, udar ja jalad ning kui nende näitajate alusel tekib parema väljaselgitamisel kahtlus, siis lastakse kõnelda üksiktunnustel nagu udara veresooned, nisade asetus jne.

Eestis praegustest hindajatest keegi rahvusvahelist sertifikaati ei oma, mistõttu puudub neil ka õigus hinnata loomi välismaa vissivõistlustel. Arvestades meeste hõivatust põhitööl, ei jaguks neil kohtunikutööks teistes riikides ilmselt aegagi, arvas Põlluäär.

Saarte Vissil holsteine hinnanud Andres Leesmäe ütles, et kuigi ta on käinud kohtunike koolitusel Euroopas, pole ta kohtunikutööst väga vaimustuses. “Minu põhitöö – lineaarne hindamine laudas – meeldib mulle rohkem. Olen harjunud madalat profiili hoidma, ma ei ole väga esineja tüüp,” lausus Leesmäe, kelle sõnul võib Euroopa hindajate hulgas kohata ka tõelisi sõumehi.

Punase tõu puhul üle maailma väga suurt kohtunike valikut ei ole ja siin on kasutatud ka holsteini tõu hindajaid. Kui rääkida aga eesti maatõust, siis puuduvad tunnustatud kohtunikud üldse, loomi hindavad lihtsalt teadjad inimesed nagu emeriitprofessor Olev Saveli, kes valis ilusaima maatõugu vissi ka kolmapäeval Upal.

Kui emeriitprofessor Saveli on küllaltki vitaalne inimene ja sõnaosav kohtunik, siis punast tõugu hinnanud Rein Hallik on äärmiselt tagasihoidlik mees, kes meeleldi väldib igasugust tähelepanu. Tema hinnangud lehmadele kostsid publikuni ka võimendi ja kõlarite vahendusel üsna vaikselt. Pärast etteaste lõppu eraldus Hallik otsejoones sadakond meetrit eemal parklas seisva auto juurde esinemispingeid maha võtma.

Minuti-paari pärast naastes tunnistas Hallik, et avalik esinemine nõuab temalt suurt pingutust ja tekitab stressi. Ajalehe jaoks diktofoni rääkima ei olnud Rein Hallik nõus. Parimaks punase karja veiseks tunnistatud lehm Paabu kohta tähendas ta siiski järgmist: “Ilus suur, võimas loom. Väga võimas udar, keha on proportsioonis.”

Suurtel võistlustel valitseb anonüümsus

Kui näiteks Saarte Vissil on kõigi osavõtvate loomade andmed avalikud, siis suurtel välismaa loomanäitustel ei tutvustata ei lehmade omanikke ega põlvnevust, rääkis Tõnu Põlluäär. Kohtunik ei tea loomade andmetest mitte midagi ega ole enne võistlusringi lehmi eelnevalt ka laudas näinud. “Objektiivsus peab säilima ja otsus tuleb langetada vaid lehma järgi. Et kohtunikul ei tekiks kiusatust hakata peale suruma oma eelistusi tuntud tõupullide või loomaomanike osas,” ütles Põlluäär. Teisalt on Euroopa meistrivõistlustel holsteini tõu arvestuses võistlustules sajad lehmad erinevatest riikidest ja kohtunik ei saagi seal eriti kedagi tunda.Tõnu Põlluäär kinnitas, et ehkki Saaremaa vissivõistlustel teavad kõik, mis on Kõljala ja Kärla ühistu või kes on Jaan Kiider, hinnatakse ka siin vaid lehmi ja mitte omanikke.

Põlluääre sõnul vissivõistluste hindajate otsuste üle Eestis avalikku diskussiooni tekkinud ei ole, valitseb suhtumine, et kohtuniku otsust ei kritiseerita. Ei ole olnud ka teateid kohtunike mõjutamisest. Samas leidub väikest rahulolematust alati ja teinekord on mõni loomaomanik võistluste järgsel koosistumisel ka poetanud, et millal siis tema loom ka ükskord võidab. Meil on ju ka kenad lehmad, ütlevad loomapidajad.

Tõnu Põlluääre sõnul pole aga Saaremaal praegu Kärla ja Kõljala ühistule vastast. “Kõljala ja Kärla tase on praegu igast otsast teiste saarlaste tasemest üle ja seda näitavad ka piimatoodangu numbrid,” ütles aretusosakonna juhataja.

Siiski on väga hea, kui võistlustel õnnestub kasutada väliskohtunikku, nagu see oli möödunud aasta Saarte Vissil, kui eesti punast tõugu ja holsteine hindas soomlane Seppo Niskanen. Sama kohtunik oli paar päeva hiljem hindajaks ka Eesti suurel vissikonkursil ning ka sel aastal kasutatakse Eesti vissivõistlusel Ungari ja Rootsi kohtunikku.

50 liitrit piima = 25 tonni verd

PARIM: Esitleja Sirle Oeselg võistlusareenil koos iluduskuninganna Nänniga, kelle puhul tõsteti eriti esile udara head verevarustust.

Pärast holsteini tõugu esmaspoeginud lehmade võitja väljakuulutamist küsis Saarte Hääl emeriitprofessor Olev Savelilt, kuidas tema kohtuniku otsusega rahule jäi.

“Võib ju ühte- või teistpidi, aga ma ei vaidle vastu,” sõnas ise maatõugu lehmi hinnanud Saveli. Kolmveerand tundi hiljem valiti esmaspoeginud lehmade võitja Nänni Kärla ühistust ka saarte vissiks.

Nänni võitjaks valinud kohtunik Andres Leesmäe ütles Saarte Häälele, et võrreldes konkurentidega oli Nännil udaral nii ees kui taga silmatorkav verevarustus. “Suuri miinuseid ei ole, korrektne loom nii kere kui jalgade poolest,” sõnas kohtunik.

Ka Olev Saveli sõnul oli esikoha lehma udara verevarustus piisavalt silmapaistev ja see on hea ka piimatoodangule. Siinkohal tutvustas Saveli piimatootjatele teada-tuntud õpikutõde, et hea piimalehma tunnuseks on udara rikkalik verevarustus, mis avaldub pindmises veresoonestikus ja udaraveeni või piimakaevu läbimõõdus. Erialakirjanduses nimetatakse piimakaevuks avaust kõhuseinas, mille kaudu udaraveen kõhuõõnde suubub. Seda mõõdetakse näppude surumisega avausse. Heal lehmal mahuvad piimakaevu vähemalt kahe, veeli parem kui kolme sõrme otsad.

Selleks, et saada liiter piima, peab Saveli sõnul udarast läbi käima 500 liitrit verd. Lehmal, kes annab päevas 50 liitrit piima, tuleb läbi udara lasta 25 tonni verd ning just seepärast peavad lehma süda ja veresooned võimsad olema.

Publiku hulgas n-ö ennustushindamisega tegelenud endine Orissaare kolhoosi peazootehnik ja hilisem talunik-loomakasvataja Kati Nõu ütles, et tema hinnangud on kohtunike omadega paljuski ühtinud, kuigi mitte täielikult. Näiteks holsteini noorte lehmade osas läksid Kati Nõu eelistused esimese ja kolmanda koha osas vahetusse. Samas tunnistas kogenud loomakasvataja, et ühel korral lähtus ta paremusjärjestuse koostamisel ka poliitikast ja sugulussidemetest, kui andis punktid Orissaares tegutseva Rauni ühistu lehmale ja Mereranna heale esitajale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 451 korda, sh täna 1)