Tere! Mina olen Bagheera (5)

Sellise nime sain ilmselt tänu oma sarnasusele Mowgli raamatu panter Bagheerale. Välimus on ka ainus asi, mis mind pantri sarnaseks teeb. Iseloomu poolest olen leebe kui suvetuul ja ei tee kärbselegi liiga.

Seda ma kahjuks enam ei mäleta, kuidas ma Tuulte Roosi prügikastide juurde sattusin. Halvad asjad tuleb kiiresti unustada, kes seda ütles – jälle ei mäleta. Ega sealsel elul väga viga olnudki, eriti siis, kui soojaks läks. Süüa mulle toodi ja ulualune oli ka olemas. Olen üsna vähenõudlik.

Toimetasin seal metsatukas vaikselt, pahandust ei teinud, aga ometi jäin silma inimesele, kes arvas, et minusugusele väikesele kaunitarile ei sobi prükkari elu.

Kaks korda õnnestus mul turvakodu omasid haneks tõmmata, kui minu asemel sattusid puuri Silver Ükssilm ja Sheeba. Siis hakkas mul neist inimestest kahju, kaua nad ikka minu peale oma kallist aega raiskavad. Pealegi oli puuri pandud päris maitsev suutäis.

Nüüd elan hoiukodus ja elu on kui lill! Igal hommikul ja õhtul käib toateenindus liivakasti puhastamas ja sööki-jooki serveerimas, pehmed padjad on külje all ja ainuke asi, mille üle viriseda võib, on seltskond. Noh, mõned on ikka matsid mis matsid. Kohe näha, et liiga kauaks tänavale ripakile jäänud. Seepärast hoiangi veidi distantsi, nii on hea omi mõtteid mõlgutada. Näiteks selle üle, missugune võiks välja näha minu tulevane päris kodu. Et see päris kodu mind varsti üles leiab, selles ma ei kahtle.

Ma olen lihtsalt nii hea kass! Hea sõna otseses mõttes- ma ei kratsi mööblit ega tapeeti, ei näri toataimi, minu nurrumootor on täiesti töökorras ja värskelt õlitatud, ja mis põhiline – ma kasutan korralikult liivakasti. Selle viimase asjaga sai algul veidi nalja ka! Miks küll inimesed arvavad, et meie, kassid, teeme häda ükskõik mille sisse? Viimased moeröögatused – valged kristallid ja puidugraanulid – ei istu mulle mitte üks raas. Ma olen lihtne vana kooli kass (mitte et ma vanuse poolest vana oleksin). Lahe oli jälgida, kuidas inimene sebima hakkas, kui ma vaiba peale pissisin ja kakasin. Ja oh seda arutelu teemal „kas kõik kassid ei oskagi liivakasti kasutada?”. Nad on ikka täiega rumalad! Need inimesed!

Lõpuks tassiti mind isegi kliinikusse ja sain igati moeka diagnoosi – stress. Diagnoosiga kaasnesid ka rahustid, et ma end võõrastes tubastes tingimustes lõdvestunult tunneksin.

Jobud! Asi polnud ju üldsegi selles. Võttis aega mis võttis, aga lõpuks jõudis toateenijale kohale, et asi võib olla liivas. Bingo! Loomulikult peab kastis olema kõige tavalisem paakuv liiv. Rohkem ma inimesi ei kiusanud ka ja seega võin nüüd tõesti käppa südamele pannes vanduda, et kasutan liivakasti väga korralikult ja otstarbekohaselt.

Tulevase päriskodu leidmise nimel olen pidanud üht koma teist läbi elama. Ma olen steriliseeritud (ausalt öeldes poleks ma nendest lapseväntsakatest eriti huvitatud ka) ja vaktsineeritud ja oman isikutunnistust, st kiipi, aga selle numbri ütlen ma ainult oma tulevasele pererahvale. Ussirohtu anti mulle ka, nii igaks juhuks, mitte et mul ussid oleksid olnud. Fui!

Mida siis veel enda kohta öelda? Mängida ma eriti ei armasta, kasukas läheb sassi ja üldse on see üks mõttetu ja higistamapanev tegevus.

Sobin ideaalseks kaaslaseks rahu, vaikust ja korda armastavale perele, kellel on puudu üks nurruv elus diivanipadi. Kolin varsti uude ja suuremasse korterisse, tulge mulle külla!

Minu kohta võib küsida telefonil 5163483 (ma ise ei vasta, küll aga mu sekretär), mulle võib kirjutada ka, aadress on saareloomad(ät)saareloomad.ee. Ootan!

Teie Bagheera.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 657 korda, sh täna 1)