Prügi ja Kuressaare linn (8)

Mis sest prügist ikka kirjutada. On ju palju meeldivamaid asju. Kirjutan aga seepärast, et linnakodanik saaks aru, kuidas asjad käivad. Aga asjad käivad huvitavalt. 

Selgitada tahan nii pakendi tagasikogumist kui ka korraldatud jäätmeveo nüansse.

Kuressaare linnas on, vähemalt oli enne minu linnavalitsusest äratulekut, 16 avalikku pakendi tagasiandmise kohta, kus linnakodanik saab oma pakendijäätmed ära anda tasuta.

Kuna Kuressaare elanike arv vastab teatud kindlale kriteeriumile pakendiseaduse mõistes, siis seadusest tulenevalt ei tohi kogumispunktide vahemaa ületada 500 meetrit ja igas kogumispunktis peab olema esindatud kõikide pakendijäätmete vastuvõtt. Konteinerile on ilusti peale kirjutatud, mida kuhu panna.

Kes tahab raha ära anda?

Kuidas käib pakendi tagasikorjamine? Pakendiettevõtja on isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa. Seda esmakordselt Eestis turule tuues.

Taaskasutusorganisatsioon (TKO) on pakendiseaduse alusel keskkonnaministri poolt akrediteeritud juriidiline isik, mille asutajad ja liikmed on pakendiettevõtjad või nende moodustatud juriidilised isikud, mille liikmed, osanikud või aktsionärid on pakendiettevõtjad. Ehk iga pakendiettevõtja ei korja oma pakendit tagasi eraldi, vaid seda teevad TKO-d.

Pakendiettevõtja maksab TKO-le (kohe alguses), et see tema pakendi tagasi kogub ja teatud protsendi sellest taaskasutusse toob.

Huvitav hakkabki siit: raha, mille TKO on kätte saanud, peab ta tagasi maksma operaatorile, kes siis pakendijäätmed füüsiliselt kokku korjab ja selle rahaga edasi toimetab. Aga kes tahab ära anda raha, mis juba käes on?

Pakendikonteinerisse võib viia pakendijäätmeid nii tavakodanik kui ka juriidiline isik. Viimase puhul kehtib nõue “mõistlikus koguses”.

Omavalitsuse ülesanne on sundida ületäitunud pakendikonteinereid võimalikult kiiresti tühjendama.

Aga nagu kõigega meie elus, on ka siin poliitika mängus. Kolmest TKO-st kahes tõmbavad niite erakonnad. Kolmandaga oligi kõige meeldivam asja ajada. See on MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon ehk ETO, mida juhib Siret Kivilo.

Vaidlus TKO-ga on tihti kui võitlus tuuleveskiga. Võid ju alustada menetlusega, aga prügi lendab ikka mööda linna omasoodu ja saadetakse lihtsalt pikalt. Tunnistatakse ainult vastujõudu.

Jõudu saad aga näidata, kui seadus on paigas ning sul on piisavalt kogemust ja inspektoriülbust. Seda viimast ei maksa aga näidata linnakodaniku peal.

Kuressaares on pea 20 aastat jäätmeveokonkursid võitnud üks ja seesama firma. Prügifirma poolt vaadatuna on see isegi väga hea – näitab stabiilsust ja loob kuvandi kui ärigeeniusest. Üks firma tühjendab konteinerid, teine ostab prügi ära, sorteerib ja ei tea, mida veel teeb. Omanikering on üks. Prügi laskmisel läbi mitme firma paistab olevat oma võlu.

Kõigile sunduslikult kord kuus

Riigi jäätmepoliitika määrab riigi jäätmekava, allapoole omavalitsuse jäätmekava, seadused ja jäätmehoolduseeskirjad. Riigi jäätmekava nägi ette europrügilate ehitamise, kuhu suunati kroonimiljardid. Omavalitsustel tuli laenata, et katta omaosalus. Aga ühel päeval läks lahti jäätmete põletamine ja jäätmejaamad jäävad vanu aegu meelde tuletama.

Siis hakkasime sorteerima biolagunevaid jäätmeid. Ainult et tehnoloogia on selline, et kodune hakklihamasin on ka võimsam kui meil Kullimäel. Pioneere ehk eeskäijaid tabab alati üks saatus.

Süüdi on ikka linnakodanik. Osaliselt jah, sest alati leidub meie seas neid, kes seadust eiravad. Aga hoopis nadim on see, kui tahetakse Jaan Tatika kombel imemasinat ehitada. Jaanil ka ei tulnud hästi välja. Aga Tatikas kannatas masina sünnivalud ise. Edu korral lubas kõik oma elamise Kuu peale viia.
Omavalitsused on püüdnud korraldatud jäätmeveos ohjad oma kätte võtta. Kuressaares töötaks see Linnamajanduse ettevõttena ja korraldatud jäätmeveoga tegeleks kohalik omavalitsus. Paraku nulliti see seaduseettepanek riigikogu poolt kiiresti kahe suure jäätmevedaja lobitöö töttu.

Nüüd siis uus idee – tihedam prügivedu, kõigile sunduslikult kord kuus.

Miskipärast ei ole usku. Usk kadus siis, kui hakkasin maksma üht kallimat prügiveomaksu Eestis.

Äriettevõtte asi ongi kasumit teenida. Võin meelde tuletada, millist kasumimarginaali peetakse Euroopas mõistlikuks. See on 5–7 protsenti. Äriregistrist saab ju andmed iga kodanik. Tekib küsimus, miks üldse hanget korraldada, kui hankes lubatu ja tegelik nii palju erinevad.

Ei ole nõus väitega, et pakendikonteinerite juurde veavad olmeprügi need, kellel puudub leping või kes tellivad veo harva. Olen otsinud kümneid kordi läbi prügikotte ja valvanud ka terve öö pakendikonteinerite juures.

ulemus oli teistsugune. Prügisokutaja oli enamasti isik, kel leping olemas.

Olen nõus ajakirjanik Alver Kiviga. Ka mina ei hakka maksma pooltühja konteineri tühjendamise eest – olles aastaid elanud maal ja maksud maksnud Kuressaare linnale.

Imelik “Kevades” oli otsekohene mees. Kui Arno lubas köstrile ära kaevata, lubas Imelik võtta oma kandle ja Tiugu ning ära minna. Eks tuleb Imeliku soovitust meeles pidada.

Aga üks soovitus leiutajatele-otsustajatele. Lihtsaim viis, otsustamaks raha paigutamist on selline: kas paneksin sinna oma isikliku raha?

Seda lühikest kirjatükki lugedes ei maksa kellelgi asja isiklikult võtta.

Heino Vipp
linnakodanik, endine linnaametnik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 864 korda, sh täna 1)