Kõne Iffile

Täna räägime Ivo Linnaga jaanipäevamälestustest

Eks need lapsepõlvemälestused jaanipäevast on ikka kõige kaunimad, sest meie elasime siis Kuressaares Aia tänavas ja meie jaanituled toimusid 50-ndate lõpus ja 60-ndate algul seal, kus on praegu golfiväljak – Põduste heinamaal.

Siis oli ju igal inimesel lehm ja sinna oli ehitatud palkidest sild. Kui nüüd Vahtra tänavat pidi minna jõe poole, siis selle lõpetas ära niinimetatud Lehmasild. Sealt aeti lehmi karjamaale ja meie läksime sealt siis üle, et korjata jaanitule jaoks materjali.

Ja mis seal salata, see sõjaväeosa, mis seal Aia tänava otsas oli Suuresilla pool, pani vanu autokumme oma aia taha. Me näppasime sealt autokumme, mille põletamise peale ei vaadatud tol korral ei hästi ega halvasti, aga see oli üleüldine tendents, et vanad autokummid põletati ära.

Seal oli väga palju lapsi ja alguses me tegime jaanitulesid, mõeldes ainult endale, et teeme poistega jaanitule, võtame kartuleid kaasa ja küpsetame tuha sees kartuleid. Aga linnarahvale see asi kuidagi meeldis ja sinna tuli päris palju rahvast alati kokku: üks vanaproua mängis akordionit ja me tegime seal ükskord isegi karnevali. Mind maaliti näiteks indiaanlaseks.

Need on ikka väga ergud mälestused, sest me võisime olla seal jaanitulel nii kaua, kui tahtsime. Kui hakkas juba täiesti valgeks minema ja suurem mass rahvast oli ära läinud, siis meie küpsetasime kartuleid ja hüppasime üle kustuva lõkkeaseme. Need on kõige uhkemad ja ergumad mälestused.

Esimene jaanituli, mis oli mandril, oli 1967. aastal, kui minu venna ansambel Peoleo mängis Pirita jõekäärus, seal oli vanasti üks pisike laululava ja seal tehti jaanituld. Mind ausalt öeldes hämmastas see jaanituli, sest enne, kui see õieti pihta sai hakata, oli üks inimene juba nii purjus, et pääses vaevu-vaevu uppumissurmast, ta lohistati veest välja, üks sai noaga sutsatud, ja peale selle raius keegi kirvega Peoleo elektrikaabli läbi, mistõttu jäi nende esinemine väga lühikeseks. Ja siis ma sain aru, et küll on ikka jube Tallinnas elada.

Ma olen esinenud jaanipäevadel küll vihmaga, küll väga-väga lauskuiva ilmaga. Nii et igasuguseid jaanitulesid on nähtud ja igasugust tagasisidet on saadud. Kunagi oli üks esinemine Apelsiniga ja siis tuli üks väike laps minu juurde ja tal oli käes liitrine pudel kollaka vedelikuga, ajaleht ümber keeratud, ja siis ma sain aru, kui head on eesti inimesed: üks joodik saatis mulle pool pudelit puskarit – andis ära oma kõige kallima vara.

Muidugi oleme me näinud uhkeid programme, kus on rahvatantsu, koorid laulavad ning kandlemängijad ja torupillimängijad mängivad pilli – jaanipäevasid on olnud tegelikult väga häid. Aga ma pean ütlema seda, et on ka täitsa teisi äärmusi olnud, kus me oleme olnud maal kodus, Muhus ja olnud ainult pere seltsis ja lõket teinud. See on ka kuidagi õnnis tunne ja just selles mõttes on ka see väga, väga hea.

Esimene kord, kui jaanitulel esinesin, võis olla 1972, aga ütlen ausalt, ma ei mäleta seda. Üks tõeliselt hea mälestus oli siis, kui me mõni aeg tagasi mängisime siinsamas Kuressaare rannas Rock Hoteliga. Sellest on nüüdseks vist kümmekond aastat möödas. Seal oli meeletu rahvamass, seal oli teisi esinejaid palju ja meil oli seal kuidagi väga sujuv mäng. Mulle jäi see küll väga hästi meelde. Ja siis oleme veel mänginud minu meelest Kuressaare lauluväljakul lossihoovis kunagi 70-ndatel Olav Ehalaga, kui ma õigesti mäletan.

Asi on nimelt selles, et kuna ma olen nende viimase 40 või rohkemgi aasta jooksul nii palju esinenud, siis tekib nendest selline suur virvarr. Tõepoolest, neid jaanipäevasid on olnud jaanilaupäeval, neid on olnud ka 24-ndal.

Sel aastal hakkab minu jaanitulenduse värk pihta tänasest ja esineme üsna mitmes kohas.

Eks ma olen seda võtnud ikka kui tööd ja on aastaid, kus on väga palju tööd olnud ja siis ta muutub selliseks ühtlaseks massiks, et mõni ergum mäng jääb meelde, aga üldiselt ma ei mõtle tagasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 173 korda, sh täna 1)