Mahetoidu tooteahelaga ääremaastumise vastu

Eesti üks lahendusi vajavaid probleeme on ulatuslike piirkondade ääremaastumine. Uuringutest on ilmnenud, et ääremaastunud on umbes 50 valda ja ääremaastumisriskiga on veel 60 valda. Neis kokku elab peaaegu 150 000 inimest. Kõige rohkem on selliseid valdu Kirde-, Kagu- ja Lääne-Eestis.

Ääremaastumise vastu on pakutud mitmeid meetmeid, kusjuures kõikides neis on rõhutatud jätkusuutliku ettevõtluse arendamise vajadust. Sellele põhimõttele on üles ehitatud ka mitmed kohalikud arengukavad ja riiklikud algatused. Maale sobilikke uusi ettevõtluse valdkondi on aga vähe, sest ettevõtlus vajab investeeringuid, oskusteavet ja toimivaid turustamise kanaleid.
Suurtootmine kaotab töökohti

Paljud Eesti maakonnad või nende osad tunduvad olevat praegusel hetkel regionaalarengu (tööhõive ja maaelu arendamise) seisukohast küllaltki lootusetus seisus. Selle üks põhjuseid on traditsiooniliste maapiirkonnale omaste tootmisviiside hääbumine. Looduslikult või kultuurilooliselt atraktiivsetes piirkondades püütakse arendada põhiliselt turismi ja sellega seonduvat (toitlustust, majutust jms). Eriti taluturismi osas on see kohati andnud ka häid tulemusi. Kahjuks on turismi vallas võimalused siiski piiratud.

Loomulik on maal tegeleda põllumajandustootmisega, sest see on olnud eestlastele igiomane ja vajalik oskusteave on enamikul maaelanikkonnast olemas. Praeguseks domineerib põllumajanduses põhjendatult suurtootmine. Põllumajandustootmises osalemiseks tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Seetõttu on loomulik, et põllumajanduse areng on toimunud suures osas kaasaegsetele intensiivtehnoloogiatele üleminekuga nii taime- kui loomakasvatuses. Samas on see oluliselt vähendanud vajadust tööjõu järele ja sellega omakorda kaasa aidanud ääremaastumisele.

Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on maaelanikkonda võimalik rakendada mahetootmises, mis oma väikeste tootmismahtude tõttu suurtootjale konkurentsi ei paku. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest ühe moodustavad riiklikud toetused, teise vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmanda elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Tarbijate hulk, kes peab mahetooteid tervislikumaks, värskemaks ja päritolult määratletumaks, kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui ka meil Eestis.

Sageli on ääremaastuvate piirkondade arenguvisioonides olulisele kohale asetatud elamiskõlblik ja säästev keskkond. Selle visiooni ja turismi arendamise kontseptsiooniga haakuvad hästi ka riiklikud ja Euroopa Liidu meetmed põllumajandusliku mahetootmise ja mahetoodete tarbimise edendamiseks. Mitmed piirkonnad, kus põllumajanduslikul suurtootmisel puudub arenguperspektiiv, võivad hästi sobida mahetootmiseks ja loodusandide kogumiseks. Nende piirkondade teatud eristatuse tõttu on neis hõlbus teostada kontrolli, elanike hoiakud on soodsad ja looduslik keskkond saastevaba.

Mahetootmine pakub rakendust

Osalt ühtivad Eesti ääremaastuvad regioonid mahetootmiseks sobilike aladega. Kagu- ja Lääne-Eestis on juba praegu mahetootmine keskmisest enam levinud (vt joonis 1). Muudes piirkondades aitaks mahetootmist edendada positiivse eeskuju olemasolu.

Mahetootmist pidurdab enamasti piirkondliku maheturu piiratus. Eraldatusest tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse infrastruktuuri, mis võimaldab tooteid suuremates linnades vajalikul määral müüa.

Kõige olulisem probleem on aga mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste taimekasvatussaadustega. Vähesel määral võib turult leida ka maheliha ja toorpiima. Mahetoorme väärindamisvõimaluste puudumise tõttu pole rahuldaval määral saadaval isegi kõige elemen-taarsemaid harjumuspäraseid toiduaineid nagu pakipiim, mahehakkliha vms.

Mõistlik lahendus oleks mahetoorme kohapealne väärindamine mahetoodeteks. Seni puuduvad selleks aga vastavad töötlemisüksused. Mahetöötlemise regulatsioonide kohaselt ei ole mahetooteid lubatud valmistada üheaegselt tavatoodetega. Vajalik on eraldi mahetöötlemise üksuste olemasolu, millele pole aga praeguste mahetoorme mahtude korral küllaldast rakendust ja see muudab töötlemise väheefektiivseks. Efektiivsuse parandamise üks võimalus on töödelda erinevaid mahetoodete gruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühtses mahetöötlemise keskuses.

Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige olulisemaks põllumajandusliku mahetootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks, sest see tagab terviklikkuse toidu tooteahelas.

Eesti mahetöötlemine vajab arendamist

Praegu katkeb tooteahel enamasti mahetoorme kohalt.Seetõttu on osutunud väheviljakaiks ka senised mahevaldkonna edendamisele suunatud pingutused. Eriti ilmekalt avaldub see maheliha ja mahepiima puhul. Mahepiima toodetakse 2,2% Eesti piima üldkogusest, mahedana töödeldakse sellest vaid 0,4%. Maheliha toodetakse ca 1,3% liha üldkogusest, millest mahelihana töödeldakse vaid 0,1%. Seda olukorras, kus nõudlus mahetoodete järele suureneb pidevalt. Töödeldud kujul on mahetooted edukalt turustatavad linnades (näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus). Pikema säilivusega kontsentreeritud tooted võiksid aga samas olla edukad ekspordiartiklid eelkõige Euroopa Liidu riikidesse.

Arvestades ülaltoodut tuleb Eestis käivitada mahetoorme töötlemiskeskuste programm.

Väino Poikalainen,
Lembit Lepasalu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 239 korda, sh täna 1)