Niru lugu (4)

Aastaid tagasi oli ta ilus koheva karvaga kassiplika. Ja kindlasti oli tal ka ilus nimi.

Aastaid tagasi ei olnud ta veel Niru. Kui palju aastaid täpsemalt, seda oskab vaid Niru ise öelda. Ja muidugi ka inimesed, kes ta tänavale viskasid. Aga neilt me seda küsima ei lähe, kuigi me teame tänavat ja maja, kus nad elavad.

Naabrionu rääkis meile Niru loo. Naabrionu, kes Niru pärast muretses ja teda aastaid toitis. Toitsid ka teised head inimesed sellel tänaval, kuid ainult täis kõhust on ühele kassile ilmselgelt vähe. Kass vajab pai. Ta vajab pehmet patja, kus mõnus puhata. Ta vajab õrnust ja hellust. Nirul oli ainult täis kõht ja seda ka mitte alati.

Meile jäi ta silma juhuslikult. Oli üks pisike arg rääbakas, kes toidu peale tuli küll käeulatusse, kuid päris ligi ei lasknud. Oli üks pisike ja visa hing, kes talvekülmi trotsides oli jäänud ilma oma kõrvatippudest. Kes kadus silmapiirilt aeg-ajalt mitmeteks kuudeks, kuid ilmus siis jälle oma kodutänavale. Kus ta käis või oli, seda teab vaid Niru ise. Naabrionu seda öelda ei osanud. Aeg-ajalt olid Nirul ka pojad, kuid nemad vaesekesed selles karmis olelusvõitluses ellu ei jäänud. Või mine tea, ehk leidus mõni hea inimene, kes pisikesed tänavalt üles korjas? Leidub ju ka selliseid.

Niru sai meile kinnisideeks, kuigi meil polnud õrna aimugi, kuidas teda kätte saada. Püügipuur oli talle varasemast tuttav ja selle peale loota ei saanud. Luurasime mis me luurasime, lõpuks saime tänu naabrionule räimedele ta suurde puuri meelitatud. Puur oli siiski liiga suur, õigemini Niru oli puuri jaoks liiga niru ja nii ta läbi puurivõre plehku pani. Vaatas veel korraks tagasi ja kadus. Kadus üsna mitmeks kuuks. Jäljetult.

Ja siis ühel ilusal päeval oli ta tagasi kodutänaval. Kahekesi. Temaga oli üks pisike õrnuke kass. Niru poeg? Kust nad niiviisi kahekesi tulid? Jällegi teab seda vaid Niru ise.

Malvini ravisime terveks kuulihaavast ja praeguseks harjub ta juba oma uue kodu ja pererahvaga.

Niru jäi ilma oma kirpe ja muid satikaid täis kasukast ja praeguseks on ta hoiukodus ilusti kosunud. Päris esikaunitari temast enam ei saa, karm tänavaelu on oma jäljed jätnud nii Niru välimusse kui olemusse. Niru pelgab veel müra ja päris võõraid inimesi, kuid süüa nõuab ta valjuhäälselt ja oskab end teiste kasside seltskonnas kenasti maksma panna. Endaga saab ta kõige paremini läbi. Niru armastab istuda aknalaual ja omaette valjusti nurru lüüa. Ja pai armastab ta üle kõige. Seda võib ta nautida lõputult. Eks üritab see pisike visa hing kõigega tagasi teha neid tänaval veedetud aastaid. Paljusid aastaid. Kui palju hellusi ja paisid nende aastate jooksul tal saamata on jäänud. Kahju mõeldagi sellele. Aga nüüd on tal võimalus. Võimalus leida kodu, kus teda armastatakse ja hoitakse. Kodu, kust teda enam kunagi tänavale ei visata.

Helista, kui sul on kodust puudu just täpselt selline pisike Niru. Helista või kirjuta talle! Niru ootab ja loodab, et kusagil on see õige koht ka tema jaoks.

Niru telefon on 5163483 ja meiliaadress saareloomad(ät)saareloomad.ee

Aitame visal hingel leida kodutee!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 559 korda, sh täna 1)