Suur maa, suured asjad: Meie, individualistid

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb seekord alustada piinlikust vahejuhtumist. Jaanipäeva-nädalavahetuseks koju Muhumaale sõites tulin läbi Tartu ja olin Virtsu jõudes Eesti mõistes pikast otsast omajagu tüdinud.

Reis oli olnud tüütu ka seetõttu, et vedasin katusel jalgrattaid, mis auto dünaamikat (ja muidugi kütusekulu) muudab. Kõigele lisaks oli auto hakanud sõna võtma – jah, lugesite õigesti: sõna võtma. Mingi veasignaal auto mootorist läbi “aju” minu ees olevale ekraanile tuli – ja see ärritas (auto pole midagi erilist, täitsa tavaline prantslane).

Ja siis korraga jäi Virtsusse sissesõidul mulle ette üks tumedat värvi masin, mis liikus pärast asulasilti ikka väga rahulikult, vahest 40-ga või nii. Jäin korraks sappa, aga sõidurütm oli parajasti niisugune, et läksin hooga mööda… Selleks, et paarisaja meetri pärast praamisappa pidama jääda.

“Kuradi jõmm, oli vaja viimasel hetkel mööda tõmmata!” siunasin ennast valjusti, vaadates tahavaatepeeglist, kuidas tume auto minu oma järel vaikselt seisma jäi.

Maailm meie ümber süvendab meis järjest individualismi ja egoismi. Globaalses külas on inimene üksinda, see on praeguseks juba massikommunikatsiooniteooria klassika. (Siit tuleb ka küsimus, et kõik räägivad, aga kas leidub ka kuulajaid?)

Suvi ja puhkus paiskab meie turvalised privaatsfäärid sassi. Esimene, teine, kolmas, neljas… ja 1,3-miljones Eesti kohtuvad.

Päästeamet sai jaanipäeva paiku hulgaliselt väljakutseid, kus inimesed kaebasid, et naabrite lõke olevat vales kohas – tegelikult oli tuli tehtud määrustepäraselt, aga näe, häiris. Linlane läheb maale, avab autouksed ja kuulab häirivalt valjusti muusikat, või vastupidi – maainimene elab oma igapäevast elu, raadio mängib ja vaikust otsima tulnud linlane on häiritud.

“Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,” kõlas helikandjailt Vello Toomemetsa lugu ilmselt tänavugi n+1 korda. Ja kui Toomemets parasjagu ei laulnud, siis laulsid muruniidukid ja traktorid (muru näib praegusajal kasvavat kiiremini kui kunagi varem).

Liikluspolitsei pajatab, et pühade ajal reeglitega pahuksisse sattunud tegelaste selgitused kõnelevad sageli ignorantsusest – mis see üldse ümbritsevasse peaks puutuma, mida MINA teen. Liikluses on teadagi jalgratturid sõiduautojuhtide vaenlased, autojuhid mootorratturite vaenlased ja nii edasi – igaüks kulgeb oma dünaamikaga ning kõik teised tunduvad segavat.

Mida õieti taotleb see Edward Snowden, too endine jänkist luuraja, keda kogu maailm näib taga otsivat? On tal peamiselt isiklik agenda või ajab ta ikkagi kogukonna asja? Kogukond, paistab, ei ole ses osas kaugeltki ühel meelel.

Jaaniõhtul puhusin juttu naaberküla poisi Madis Rehepapiga, kes tegutseb Muhu merepääste seltsis. Vabatahtlik ühendus on toiminud veel lühikest aega, kuid kogukonna huvides jäetud jälg on juba märkimisväärne. Seda tuleks hinnata.

Igaüks meist mõjutab oma tegemistega paratamatult kultuuri – olgu siis liiklus-, mere- või käitumiskultuuri – ja seeläbi ühiskonda. Sestap – alguse juurde tagasi tulles – kügelesin seal Virtsus tükk aega autos. Siis avasin ukse ja läksin tolle tumedat värvi masina juurde, millest tahtmatu jõmlikkusega olin mööda purjetanud. Oli kena eesti pere. Soovisin head jaanipäeva ja vabandasin. Tagantjärelegi hea meel, et seda tegin.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 203 korda, sh täna 1)