Jaaninädal Ruhnus: “metsavahid” ja läti näkid

ORIGINAALNE TÜNNISAUN: Värskelt valminud ainulaadne tünnisaun, mille võlusid iga soovija proovida võis. Foto: Erakogu

Jaanipäevanädal Ruhnus oli väga tegus ja toimekas. Kesknädalal külastasid  saart jälle talgulised, seekord Rannarootsi muuseumi eestvõttel ja muuseumi direktori Ülo Kalmu juhtimisel.

Osa seltskonnast laekus kohalike merendushuviliste rõõmuks saarele vanade eeskujude järgi ehitatud jaalaga Vikan, millega oli Haapsalust tuldud 14 tundi. Planeeritud töödes lõi kaasa kohalikkegi. Koristati Korsi talumuuseumi ümbrust, vaadati üle ja puhastati aitadesse paigutatud vanavara ning saeti maha ohtlikke puid. Meeleolu oli helge ja töö laabus talgulisi kimbutavale vihmasele ilmale vaatamata.

Ühtlasi avati fotonäitus eelmisel aastal toimunud Ruhnu uue kiriku sajanda juubeliaasta pidustuste päevast. Avamisel loeti ette fotode autori, Lääne Elu fotograafi Arvo Tarmula läkitus näituse külastajatele ja pakuti Haapsalust toodud kringlit. Näitus jääb Korsi rehielamu 43 meetri pikkusele seinale üles kogu suveks.

Turvatud Ruhnu

Vaevalt oli Rannarootsi muuseumi rahvas koos sõpradega silmapiiri taha kadunud, kui algas suve tippsündmus laste ja tehnikahuviliste jaoks, põnev ja elamusterohke Turvatud Ruhnu 2013.

Oma seadmeid, võtteid ja oskusi demonstreerisid Ruhnu päästekomando, Ruhnu kiirabi (Ruhnu erakorralise abi brigaad), Kaitseliidu Saaremaa maleva meredivisjoni Ruhnu jagu, Ruhnu vabatahtlik merepääste ning politsei- ja piirivalveamet.

Tegevust jätkus. Simuleeriti mitmeid päästeoperatsioone, kusjuures soovijad võisid “kannatanu” rolli mängida, sai tutvust teha kiirabi- ja tuletõrjeauto sisemusega, aga ka tuletõrjevooliku veejoas keksida ja mitme tule- ja mereohutust propageeriva värvilise kleepeka omanikuks saada, nii et lastel oli igati põhjust rahuloluks. Ent kõige krooniks oli kohal Ämari lennubaasi kaks “metsavahti” ehk An-2-tüüpi lennukit koos meeskonnaga. Peale tehnikahuviliste pakkusid need teatavat nostalgiaelamust kesk- ja vanemaealistele, kuna just An-2-d kurseerisid Ruhnu vahet 1970–80-ndatel aastatel.

Lennukite ümber keerles rahvast lakkamatult. Sai uudistada lennumasina sisemust, proovida piloodiistet ja jälgida lennukite vigursõitu taeva all, ent põnevaim oli siiski ise lennukiga saare kohal tiir teha. Huvilisi jaguski tervelt kolmeks lennukitäieks, kusjuures igas satsis olid vähemalt pooled lapsed. Kellelgi südamepööritust ega hirmu ei tekkinud ja ulakusetegemine ei tulnud nii põneval sõidul meeldegi. Mõni isegi kahetses, et end mitmele reisile kirja ei pannud.

Jaanituli toimus Ruhnus sel aastal koolimaja juures platsil, nn lauluväljakul. Rahvast kogunes võrdlemisi palju, neist märkimisväärne osa lätlasi – sadam oli Läti jahte täis.

Lubatud seltskonnamängudest pakkus kõige suuremat põnevust köievedu. Omajagu tööd said eelmisel päeval oma oskusi demonstreerinud kiirabi- ja lennubrigaad, üks kannatanu tuli isegi mandrile viia, mida ka lennuväljal oodanud An-2-ga tehti.

Maa vappus jalge all

Üks peavigastusega patsient tahtis kiirabi eest putku panna, ent püüti ravitsemiseks kinni. Ka köievedajatel oli väiksemaid vigastusi. Kaklusi sel aastal ette ei tulnud.

Peo käigus jõudis lauluväljakule Ruhnu endiste koolipoiste ehitatud mobiilne bassein, mis oli ehitatud ratastel kütusetünnist. Kütusemahuti oli merevett täis pumbatud, vee hoidis sooja sisseehitatud küttekolle. Traktoriga lõkke äärde veetud veidi ohtliku moega “basseinis” kastsid tantsust märga nahka nii mehed kui ka naised, mõni lätlanna öeldi olevat suisa “näkki pannud”.

Suplejad tegid nii koledat kisa, et osal neist oli järgmisel päeval hääl ära, ent valitsevast lärmist ei ulatunud raudsemategi häälepaeltega meeste röökimine üle – muusika oli nii valjuks keeratud, et maa rappus sõnajalaõie otsijate jalge all veel mitme kilomeetri kaugusel.

Ka võõras raadiodiskori masti õhtujuht ei andnud kuulmekiledele armu. Sedasi oli raske omavahel suheldagi, mistõttu enamik rahvast juba enne keskööd koju läks.

Eva Aadamsoo

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 581 korda, sh täna 1)