Üks meie seast: Tähtsad vestlused ilmast

Viin pesu kuivama. On esimene pilves hommik terve puhkusenädala jooksul. Olen üsna kindel, et sadama ometi ei hakka. Eelmistel päevadel on Muhus veidi müristanud, kuid see kostis kaugelt ja läks kiirelt üle.

Toas teen mustsõstrateed. Vaevalt jõuan tassiga maha istuda, kui märkan aknast, et ilm on pööranud. Suurte tumedate kuuskede taustalt paistab, kuidas taevast langeb peent vihma. Aga mul on ju pesu õues!

Jätan tassi lauanurgale ja tõttan trepile. Sirutan käe ette, et katsuda, kui tugevalt sajab. Imelik lugu: mu üles suunatud peopesa jääb kuivaks. Näen, et sajab, aga seda pole peaaegu üldse tunda. Nii kerge ja õrn on see vihm. Pööran käe teistpidi ja kummardun selle kohale. Naha peal pole ühtegi märki sajust. Alles küünte pealt leian imetillukesed, lepatriinu täppide mõõdus piisad. Neid vaadates naeratan, sest meelde tuleb üks sõber, kellele peaksin helistama…

Iga jutu jaoks on õige inimene. Mõne jutu jaoks on neid mitu, teise jaoks ainult üks. Või nii mulle vähemalt tundub, kui näen eriti ilusat päikeseloojangut või vastu akent trummeldab aasta esimene rahe. Iga kord, kui mu telefon heliseb ja näen ekraanil üht kindlat nime, tean, et nüüd räägime ilmast.

See sõber jutustab mulle, kas parasjagu sajab vihma või paistab päike. Mina kirjeldan vastu, milline ilm on minu kandis lähipäevil olnud. “Nädala lõpuks lubab kuiva ilma,” ütleb sõber teispool toru. “Oh, tuleks vahepeal sadu,” vastan mina. “Muru on täitsa ära kuivanud.” Arutame tõsiselt, mis töid on praegu väljas hea teha. Küsin, kuidas hein tänavu kasvab ja mis metsas uut.

Eriti siis, kui olen hulk aega linnas olnud, on need vestlused mulle tähtsad. Nii tunnen täpsemini, kuidas aastaring muudkui edasi kulgeb. Kevadest saab suvi, suvest sügis, sügisest talv. Lumi sajab, lumi sulab. Kallab vihma, päike kuivatab. Läheb muudkui soojemaks, siis järjest külmemaks. Kõik enam-vähem nii nagu igal aastal. Kuid maal on lihtsam märgata neid väikseid muutusi, mis viivad suurteni.

Kui mu sõber kevaditi ütleb, et ilmad on olnud ilusad ja metsa all on näha sinililli, lähen ma naabertänavas ühe maja juurde. Selle ees õitsevad igal kevadel lumikellukesed ja sinililled – minu teada linnas esimestena. Neid silmates tunnen, et olen kevade natist kinni saanud. Veidi veel ja helistan sõbrale: “Meil siin on palju päikest. Kas nurmenukud juba õitsevad? Mis värvi oli sinu esimene liblikas?” Ja ta jutustab mulle neist asjust, mida linnas olles harva näeb. Temale on säärased asjad olulised, on alati olulised olnud. Ning mida aeg edasi, seda tähtsamad on need argised uudised ka mulle.
Tunnetamaks lõputut liikumist enda ümber – seda liikumist, mille taustal inimene oma elu elab. Kahju on hooti virguda, et märgata: jälle magasin maha, jälle…

Kirjutasin märkmikusse ümber Tõnu Õnnepalu mõtte. Loen seda sageli üle, et ei unustaks. “Kevad hakkab meelest ära minema, märkasin: millal see oligi, kui nepp viimast korda õhtul üle lendas? Viimast korda ei mäleta kunagi.” Oleks siis, et mäletaks esimestki!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 156 korda, sh täna 1)