Teele ja Jorh – kassikodu noored (1)

 Teele ja Jorh on õnnelikud kassid. Kolm esimest elukuud elasid nad koos emaga, kellel kokku oli viis poega, Ravila tänaval. Pidasid oma mängumaaks suurt hoovi, sirelipuid ja väikese saunamaja pööningut. Õnnelikust lapsepõlvest ei oleks aga midagi järgi jäänud, kui nendest ei oleks turvakodule teada andnud hooliv inimene, kes mõistis, et noore tänavakassi vahva pere pikaajaline kostilejäämine muutub ühel hetkel pigem suureks murekoormaks. Võtsime terve pesakonna oma hoole alla, emakass võis peagi opereerituna minna tagasi oma tuttavasse kodutänavasse, pojad jäid aga koduootele. Kolm neist ei pidanudki kaua ootama. Kuigi oli tegemist üsna pelglike tegelastega,  olid nad kellegi jaoks just need, keda otsiti ja vajati.

Teelet ja Jorhi aga pole siiani keegi otsinud, keegi pole nendes ära tundnud Oma Kassi. Turvakodu vabatahtlike hinge on aga need kaks väikest tegelast pugenud juba üsna sügavale. Nimelt olid nad esimesed noored, kes kolisid elama kassikodusse. Sinna, kus senini olid olnud vaid täiskasvanud kassid. Neil kõigil oli välja kujunenud oma seltskond, kellega suhelda ja aega veeta. Kaks päeva läks aega, mil noored said aru, kuhu nad sattunud olid ja kes on kes. Kes võib olla turvamees, kes võib olla mängukaaslane, kelle kaissu võib magama keerata ja kellest tasuks eemale hoida. Ja kes saab uueks emaks. Rollid jaotati üsna ruttu ja kassikodu noored olid oma koha leidnud.

Nii ongi jäänud, et olles juba sünnilt pärit „lasterikkast perest“, on Teele ja Jorh teiste kassidega väga seltsivad. Tundub, et seltskond on neile sama vajalik kui õhk, perekond on vajalik, olgu see siis kasside või inimeste näol. Teelet, olles olnud lühiajaliselt hoiul ka hoiukodus, iseloomustab hoiukodu perenaine Hela nii: „Pisike, esmapilgul arg kassilaps, kodunes kiiresti ja esimesest hetkest alates sai tema suureks lemmikuks meie suur isane kõuts Valentin. Teele sõna otseses mõttes liibus Valentini külge ja üritas tema vastas seista, istuda, käia. Vanapoiss talus seda viimase piirini ja siis lükkas pisitibina käpaga eemale. See ei takistanud Teelet aga uuesti liibumast. Pere teine kass, emane, võttis teda kui konkurenti, kuid Teelele meeldis ta sellegipoolest. Kui ei saanud just Valentini vastas olla, siis istus pisikass süles ja nautis pai. Teelel on maailma kõige leplikum kassiplika! Tal on väga töökorras nurrmootor ja iga ebaõigluse ilmingu kohta võtab ta oi kui valjusti sõna. Kindlasti sobib ta peresse, kus on lapsed ja teised kassid ning piiramatult aega ja soovi omada kassi, kes naudib tähelepanu ja panustab omalt poolt nurrumisega.“

Jorh aga meenutab natukene juba oma kodu leidnud Ida-Niidu Kustit. Nii nagu Kusti, on ka Jorh tagasihoidlik, oma kohta teadev noormees, kes ootab kannatlikult kuni jõutakse  temani. Ta ei jää ehk kohe silma, kuid oma malbe ja intelligentse olekuga suudab ta hinge pugeda neile, kes tema jaoks aega võtavad.

Jorh ja Teele on parim näide perekonna tähtsusest. Sellest, et su ümber oleksid need, keda armastad ja kellest hoolid. Et tuleb hoida kokku. Sellest, et kui oled ise tubli, hakkavad sind armastama ka need, kes esilagu sinust midagi ei arva. Arvaku teised, mida tahavad!

Jorhi ja Teelega saad tulla tutvuma, helistades 56 22 96 13, rohkem infot  nende ja teiste loomade kohta www.saareloomad.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 169 korda, sh täna 1)