Kingitus kõige nõrgematega ehk Leiu-Liisu lugu (1)

Augustikuus saabus meile pakk. Toojal oli nii-nii kiire, et kassikodu selle päeva vabatahtlikul koristajal ei õnnestunudki teda näha, toojal oli aega vaid uksele koputada ja siis kiiresti-kiiresti edasi joosta. Vabatahtlikul tekkis sellest juhtumist vaid mõte, et poisikeste naljad ja kas meie kassikodu on selliste naljade jaoks piisavalt kaitstud. Kas kassid on kaitstud.

Pakk jäi kahe silma vahele…
Õnneks aga mitte kauaks. Kassikodusse oli tol õhtul asja veel paaril vabatahtlikul ja paki väljanägemine tekitas neis kahtlust- kinniteibitud, väikeste sisselõigatud õhuaugukestega. Loomulikult sai see kahtlus koheselt ka tõeks. Pakist vaatasid vastu selle loo kõige nõrgemad, kaks ilusat, hästi toidetud parasiidivaba vähem kui kuuvanust kassipoega, kes ei olnud kogu selle aja teinud piuksugi, istunud hirm silmis tihedalt teineteise vastu surudes pimedas kastis ja kuulanud võõraid hääli ja tundnud võõraid lõhnu.
Kandes kasukas veel kaasas oma kodu lõhna…

Hetkeks võttis nõutuks ja kurvaks- miks inimesed nii teevad. Kas häbitunne on nii suur, et see sunnib minema jooksma. Jah, alati võib öelda, et parem nii, kui et metsa viia või uputada, kuid siiski- seda ei pea häbenema, et sul on kodus kassipojad, keda sa ei soovi. Anna sellest teada, püüame koos leida lahenduse. Turvakodu on eelkõige mõeldud kodutute loomade heaks, aga kui meie võimuses on ära hoida lemmiklooma tänavaleviskamine või hukkamine, siis me seda ka teeme. Aitame sind, et aidata looma. Aitame sind, et sa ei peaks häbenema oma valikuid nagu nüüd on eespool mainitud tegu ühe inimese hingel ja häbenemist väärt kogu elu- ta on viinud salaja kassipojad turvakodu ukse taha. Salaja!

See on asi, millest ükski tegutsev loomade varjupaik ega turvakodu ei ole pääsenud.

Valgust lisavad sellesse hämarasse loose aga just need kõige nõrgemad. Üks väike päike, Leiu (uue nimega Bosse), on juba ammu oma kodus, tal läheb hästi. Teine kassipoeg, kes sai omale nimeks Liisu, iseloomustavaks-täpsustavaks nimetuseks Karbi-Liisu, on aga ikka veel koduootel. Ja ega turvakodu ei kurda, sellised väiksed vahvad nöpsud on ju nunnutamiseks loodud, kuid… Kohe kuidagi ei taha uskuda, et kuskil kodus just temasugust karvakera ei oodata. Temasugust, kes suurte kassidega võrdselt toidukausi ääres tungleb, kes teistega võrdselt pallikesi taga ajab, kes vaat et neist suurema võimsusega nurrumootorit käivitab ja no see saba- kes kõige kaarjama saba suudab selga keerutada. Karbi-Liisu on kohaneja, ellujääja ja tegija. Ta on isepäine ja asjalik, ta ei vaja igal hetkel sülesolemist, aga inimese lähedust küll, et ikka kindel olla- ta ei ole üksi. Me soovime, et Karbi-Liisu saaks oma kasukas tunda taas kodu lõhna, oma kodu, mis on armastuse, hoolivuse ja turvatunde lõhn.  Kellel on see olemas, jaga seda Liisuga. Oma lustakal ja häälekal moel vastab ta samaga!

Kui sa soovid Liisu kohta rohkem teada, helista talle 58259227 (elab hoiukodus) ! Rohkem infot tema ja ka teiste koduootel loomade kohta leiad veebiküljelt www.saareloomad.ee 58 370 708.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 329 korda, sh täna 1)