Saarlased peavad pealinnas isevärki mänguasjade poodi (4)

ÜLEMISTE TAIBULAS: Taibula praegused omanikud Kristi Tork-Sarapuu ja Helina Tamm armastavad mõtlemist arendavaid mänguasju.
Autor: Riina Kindlam

Tallinnas tegutseb üks vahva arendavate lelude kauplus, nimeks Taibula. Selle omanike ja müüjate seas on nii mitu saarlast, et nad isegi kutsuvad end “valdavalt saarlastest koosnevaks pundiks”.

Taibula üks asutajatest ja omanikest Helina Tamm tõdes, et läbi aastate on neil müüjatena töötanud ja töötavad mitmed saarlased või n-ö pooleldi saarlased: Triin Link, Karmen Namm, Uku Jõgi, Susan Reinholm, Mare Väli ning nende kõige esimene ja ka üks praegustest müüjatest Laimdota Sprogis, kes on Saaremaa juurtega Eesti lätlane.

“Võib öelda, et üldse on meil üks valdavalt saarlastest ja muusikutest koosnev punt,” tähendas Tamm. Praegu on Helina Tamm ise Eestist ära ja suure osaga Taibula juhtimisest tegeleb kohapeal jällegi saarlane – Helina õde Heike, kes on Taibula arendamisel juba aastaid nõuga abiks olnud.

Saaremaa suvedeta poodi poleks

Taibula mõte tekkis Helina Tamme sõnutsi kuus aastat tagasi perega Kanadas Ontario teaduskeskust külastades. Seal käidi ka Master Mind’is ehk nn nutikate kaupluses. Tekkis idee ja veidi hiljem konkreetne plaan luua midagi sarnast ka Eesti lastele. “Kuna oma lapse pealt teadsime, mida oleks vaja ja millest puudust tunneme, sündis eelnägemus arendavate mänguasjade kauplusest.”

Tamme sõnul oli masstoodangut Eestis tol ajal palju – Barbie’sid, plastikmänguasju ja vana hea LEGO, ent puudusid omapärased, viguritega, nupukad mänguasjad. “Kutsusime mõned sõbrad punti ja paar kuud hiljem alustasime ettevalmistustega,” meenutas hakkaja saarlane. Esimesel aastal tehti kõik ise, alates kauba tellimisest ja juhendite tõlkimisest kuni müügi ja arvepidamiseni välja.

Taibula sisu peegeldub Helina Tamme sõnul hästi kaupluse hüüdlauses “Mängime päriselt!”. “Selles on peidus ka meie missioon ja idee taust – see, mis on meeles lapsepõlvest Saaremaal, vajadus kogu aeg midagi teha ja mängida,” kirjeldas Tamm.

Ning meeles on tal palju: nööpidest kaelakeed ja pihlakatest pärlid, mõned elektrita õhtud küünlavalgel, mil vanemad rääkisid jutte oma lapsepõlvest ja noorusest. Puust kartulikastid, millest sai onni ehitada, ja rannast korjatud noored kõrkjad vilepilli jaoks, heintesse ehitatud koopad, mis tekkidega mugavamaks vooderdati. Meri, liiv, teokarbid ja kalavõrgud, loetles ta. “Laps õpib läbi leidliku ja taibuka mängu, midagi koos tehes. Õpib end tundma, lähedast tundma ja siis elu tundma.”

Helina Tamm leiab, et veidi vähem arvutit ja rohkem teist inimest on suur võit. Päriskeskkonnas toimuva mängu käigus on võimalik arendada vahetuid suhtlemisoskusi ja tekib loomulik keskkond, õppimaks tundma oma võimeid.

“Kas pole mäng kõige lihtsamas tähenduses just nimelt parim viis, et lapses säiliks maailmavõlu tunnetus ja et vaigistada niigi igast küljest peale tulvavat võistlusvaimu, tulu poole liikumise vajadust?” arutles kaupluse üks omanikest. “Arvan, et ilma meie oma n-ö päris lapsepõlveta Saaremaal ei oleks Taibulat sellisel kujul olemas,” märkis Helina Tamm.

Mängulust nakatab täiskasvanuidki

Ta usub, et Taibula annab vanematele põhjust endale käega otsaette laksata ja taasleida, et lihtsus ja nutikus käivad käsikäes. “Ja tunda rõõmu, imetlust ja uhkust selle üle, mida väike laps tagasi peegeldab. Usun tõesti, et Taibulaga koos kasvab nii suur kui ka väike!”

Kusjuures tihtilugu käivadki Taibulas ka täiskasvanud, kes satuvad tõelisesse mängulusti, kuna nende oma lapsepõlves polnud selliseid vigureid – mitmesugused teaduskatsed, loodusprojektid – naljalt saada. Klientide hulgas olevat ka mõned tõsised klassikaliste metallkonstruktorite huvilised.

“Näiteks üks pensionärist vanahärra tuleb pea igal pensipäeval ja ostab oma kollektsiooni uue ja hoolega valitud konstruktori,” avaldas Tamm, lisades, et mõni lapsevanem tuleb aga jälle tuulelohet või Rubiku kuubikut ostma.
“Enamasti öeldakse otse, et selle ma ostan endale ja tolle lapsele, kuid vahel jääb ka mõistatuseks, kas tuldi endale nuputamist otsima või viiakse see lapsele.”


Saaremaal võiks olla oma Taibula

Esimese kaupluse avas Taibula Tallinnas Tartu maanteel 2008. aasta juulis. “Sel ajal oli Eestis veel majanduse õitseng ja keskustesse meid kui alustajaid ei võetud,” selgitas Helina Tamm. Esimesed jõulud olid julgust andvad ja lähenev masu ei suutnud neil jalgu alt lüüa.

2009. aasta oktoobris avati teine kauplus Kristiine keskuses. “Oli tunne, et Taibulat on inimestele vaja ning olime oma koha leidnud nii lapsevanemate jaoks kui ka kaubandusmaastikul.”

2010. aasta talv oli lumerohke ning Tartu maantee kauplusse oli mingil ajal keeruline kaupagi viia. Kui lumi sulas, oli kliendil sinna aga pea võimatu ligi saada. Nõnda leiti, et on aeg kolida selle poega Ülemiste keskusse. Nüüd siis ongi Taibulal poed Kristiine ja Ülemiste keskuses, lisaks e-pood. Tamm tõdes, et kuigi on olnud ka raskemaid aegu, võib öelda, et Taibulal läheb hästi. Neil on ja tuleb pidevalt juurde häid püsikliente.

Ka Saaremaal kaupluse avamine on korduvalt kõne all olnud. “Eriti on see mõte kummitanud, kui olen suviti Saaremaal ja puhkuse vahele kuluks sõõm korralikku Taibula melu,” tunnistas Tamm. “Olen arvamusel, et Saaremaale sobiks hästi üks oma pisike Taibula.”

Samas on olnud tore Tallinnas poes ehtsat saare keelt kuulda. “Erilised tervitused eelmiste jõulude eel ühe suure Türannosaurus Rexiga koju läinud saare poisile. Ainuüksi selle tõsise dinosauruste huvilise poisi särav nägu, kui ta oma kauaoodatud kingi sai, oli väärt kogu ettevõtmist.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 574 korda, sh täna 1)